Raudtee tukub ootus- ja lootusunes

Dresiinijuht Johannes Mäll ja teemehaanik Nikolai Tshaplin alustavad sõitu Kilingi-Nõmme poole kummaliselt. Raekülas peab Mäll oma liiklusvahendi kinni, ütleb, et peab raudtee lukust lahti keerama, ning mehed vupsavad kabiinist vihmamärjale maale.

Ust ei ole. On hoopis rööpa kohale kaarduv rauakobakas, mis ilmselt kukutaks iga salaliiklust üritava raudse ruuna Raeküla mändide alla.

Üürikese nikerdamise järel on tee valla, ent Johannes, kes ütleb, et enamalt jaolt kutsutakse teda Juhaniks, ei anna veel gaasi. Ta tuututab korda kolm vilet ning märgib seejärel, et raudee kiirustamist ei salli.

Esiteks peab ta aktiivset kasutamist mitte leidva raudtee ja maantee ristumiskohal andma eesõiguse autodele, ent veelgi olulisem on veenduda asfaldi ja raudse tee kokkusaamise kohal, kas ülesõit on ordnung’is. Kui ta seda ei ole, on kuri karjas ja dresiin kraavis.

“See ei ole väga hull, võib ülegi sõita!” ütleb asja teraselt takseerinud Juhan ja tervitab seisma jäänud autosid pardiprääksu meenutava törtsutamisega.

Raudtee sünnib sõita

Juhan ütleb, et tema ei tea, miks raudtee niisama jõude seisab. Vähemalt Kilingi-Nõmmeni on tee hea ja kannatab sõita. Sajaga muidugi ei küta, aga 60kilomeetrist tunnikiirust kannataks rööpad küll. Kaubaveol ei tohiks selline kiirus segada.

“Vaata, ma ei tea sellest poliitikast midagi,” ütleb Juhan. “Kas ei tasu ära või mis, aga siin on kohti küll, kus raudteeühendust on vaja. Kaubarong võiks ikka sõita. Ju see firma, mis autodega veab, tahab, et veetaks autodega, ja ajab kaikaid vahele, et rongiga ei veetaks.”

Viivu pärast märgib vagusi püsinud Nikolai Tshaplin - ei, mitte Ameerika koomikult nime näpanud, Venes olla sihuke lind, tshaplja -, et kohe budjet most.

„Otremontirovannõi,” peab ta vajalikuks uhkelt täpsustada.

Jõekaldale ehitatud noobleid ehitisi vaadates peab Türilt pärit Juhan omakorda vajalikuks kiita, et hea suvilarajoon, hästi kenad majad. Mis viga elada, eriti pungade paisumise aegu: kevadel nägi ta siin kõva kalapüüki. Särjepoisid, mis muud.

Juhan saab veel korra-teise tuututada, siis on dresiin otsaga Vaskräämas.

Räämas jaamahoonel on koha nimega siltki veel alles ja majas endaski elu sees: ühest aknast uudistab möödasõitjat nooruke ema, laps süles. Muidu on kõikjal ümberringi sügav sügisene vaikelu. Ometi on Pärnu linnulennult kümmekonna kilomeetri lagendike ja metsa taga.

Metsade rüüstamine käib

Enne ülesõitu Vaskräämast Uulu-Valga maanteele viivast teest ütleb Juhan, et see on hull koht, seda peab hoolega vaatama. See on alati liiva täis.

Ongi, ja lausa triiki. Linnu nimega Nikolai võtab kangi ja labida ning askeldab oma kümme minutit, enne kui paravossijuht tihkab mootori tuure tõsta.

Kaua ei saa ta linnamehele oma Soomest toodud sõiduriistast, mis seal kiirrongidele jalgu jäi, kõnelda. Tormituulest raudtee kõrvale pikutama sirutatud pirakas kask sunnib Juhani metsameheks.

Ah selleks siis saag platvormil oligi! Metsaga on raudtee ääres üldse imelikud lood. Koguni nii iseäralised, et Türi mees tuletab meelde üle lahe rahva juures nähtut.

“Sõber elab Soomes ka metsakülas, aga sellist lageraiet pole mina seal näinud, et mets maha ja kogu lugu,” räägib Juhan. “Seal on harvendus, seegi talvel ja väga ettevaatlik. Eks seal on pinnas ka ainult kaljud. Ma ei kujuta ette, kuidas tüved sealt välja tuuakse.”

Muretseja peab pisukese pausi ning istutab selle jutu lõppu hävitava resümee: “Ainult meil käib see laastamine aasta läbi.”

Aga raudtee eest kannavad nad hoolt. Ühel aastal jäi rataste all trassil umbrohutõrje tegemata ning kohe oli kuri karjas.

“Siis oli hullumaja: sa ei näegi sõita. Nagu oleks heinapõllul,” meenutab Juhan hooletust. Enam nad seda viga ei tee, ka mitte kasutusest väljas teel. Talvelgi saab tee aeg-ajalt lumest puhtaks lükatud.

Maal pole tööd

Siis on sõiduseltskond otsaga Surju Jaamakülas. Perroon on alles, alles on jaamahoonegi, ent prääksutab Juhan, mis ta prääksutab, ükski kardinaserv ei liigu. Kõik on vait ja vagune.

“Rahvas on kimpus küll,” ütleb jaamahoonet ja suikunud küla takseeriv Juhan. “Kauplus on ka suletud.”

Kunagise poe ühest aknast immitseb siiski valgust. Ent võta kinni, on see niisama kuma või saab kunagi hulgale Pärnu metsakombinaadi rahvale koduks olnud küla poest veel ikka provianti osta.

Kahtlane. Surju on üksnes neli kilomeetrit ja seal on pood missugune.

Pärapõrgusse ehk Kikeperra viivast teest ülesõidukohal ootab memmekene dresiini möödumist. Huvi tema silmis pole. Ja heinaaun vanaldase naise käsikärul on hirmsuur.

Edasi peaks sõitjaid mõne kilomeetri pärast tervitama raudtee paremas veeres rohu sees veel paarikümne aasta eest näha olnud Riisselja jaamahoone vundament, ent sellest pole märkigi. Nagu ka olnud aegadel kasvanud kuusehekist. Üksnes teadja silm oskab näha olematult kitsaks kasvanud sihti, mis on ainus mälestus siit Ikla peale pööranud raudteeharust.

“Naiseõe tädipoeg elab Meleski ja Kolga-Jaani kandis, seal on täpselt sama olukord,” peab Juhan tarvilikuks mainida. “On külanurgad, kus majad jäävad järjest tühjaks ja põllud sööti. Pole mingit elu, sest mis maal teha: tööd pole ja pead linna minema.”

Sigasteski on perroon veel näha, muu ei anna siin kunagi olnud peatusest miskit tunnistust.

Aeg lagundab Maranat

Allakäik on olnud niisama kiire ja pöördumatu nagu imeliku nimega paigast alguse saav teelangus. Juhan ei anna gaasi, aga dresiin tuiskab poolesajakilomeetrise tunnikiirusega, et siis enne veel üht minevikus väärikat kohta - Maranat - end ägisedes tõusust üles rahmeldada.

Maranat, kunagi pooltele Kilingi-Nõmme meestele tööd ja leiba andnud metsatöötlemise keskust, on aeg nuhelnud valusa käega. Ripa-räpakil hoonetes valitseb vaikus, mõnekümne aasta eest elust tulvil koht on veel paras paik Pärnu üksik-jalaväepataljonile linnalahinguid harjutada.

Juhan Marana kuulsusrikast minevikku ei tea.

“Siin oli kõva metsatöövärk, sidemehed rääkisid,” oskab ta vaid ütelda.

Mõtteekskursiooni minevikku lõpetab Marana külje alla alles kasvanud Eesti suuremaid puukoole.

“Ilus koht,” ütleb Juhan. “Väga uhkelt elavad.”

Röövlid laastavad jaama

Veel lauge kurv ning ongi Kilingi-Nõmme uus ümbersõidutee, mis peab vastuvõtukomisjoni tulekuks klantsima.

Juhan hakkab kraanajuhikski ning suts, “neli-viis korda tõsta, kui rämps väga laiali ei ole”, on nagu niuhti platvormil. Et aega lahedasti käes, vaatab seltskond üle Kilingi-Nõmme jaamahoone.

Juhani dresiin saab vaid poolhääli prääksatada, kui jaamahoone teisel korrusel elav Milvi Vesset on aknal. Viiv hiljem on ta õues ning pragab, et mis nalja te siin teete. Alles käisid Viljandi mehed pöörangut torkimas, nüüd Türi omad kah kohal.

Aga vaadata pole siin midagi. Eriti jaamahoones. Olgugi et üleval elatakse, lõhutakse all kunagises ooteruumis mis kole.

Uks sai küll lukku pandud, aga siis löödi aknad puruks, uks veel takkapihta.

“Jube, mis siin tehakse!” ohkab hulk aega raudteel töötanud Vesset. “Täitsa röövlid.”

Usku, et Kilingi-Nõmmest kunagi raudteeäärne linn saaks, teenekal raudteelasel ei ole.

Kui ka Pärnu ja Mõisaküla vaheline raudteetamm on korralik, siis lätlased on tema teada oma jao puhta liivavallile ehitanud. Liivasuss aga ei kesta ega kanna.

Pärimisele, et äkki ta saab veel Kilingi-Nõmmest läbituhisevale veeremile lehvitada, on proua Vessetil napp vastus: “Utoopia! Täielik utoopia!”

Ei tea ühti. Ennegi on võimatuna näivaid tegusid teoks tehtud. Ja Euroraudtee trassi asukohta pole veel kaugeltki selgeks kalkuleeritud.