Pärnu väikeses “punanurgas” valmivad filmid

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kas teadsite, et ühe Pärnu maja väikeses punases toas tegutseb organisatsioon nimega EEA? Seis! Ärge kartke, et terroristid on kohale jõudnud, sest selle nime taha peidab end hoopis kolm kohalikku noort filmimeest: Urmet Haas, Teigo Tamm ja Jürgen Põld (kõik 18).

Enamik noori pärnakaid teab seda Metsa tänaval Che noortekeskuse “punanurgas” pesitsevat triot tänu narkoteemalisele filmile “Les fleurs du mal” (kurjuse õied - toim), mida on näidatud Pärnu koolides.

Filmiloojad meenutavad kooliõpilaste ja õpetajate reaktsioone erinevalt.

“Osas kohtades meid kiideti ja isegi kingiti lilli,” räägib Teigo. Mõnes koolis ei jäädud aga nendega rahule. “Oleks tahetud näha positiivseid asju, kus näiteks hipid lilledest tulvil aasal jooksevad ja elu oleks ilus,” lisab ta muigega.

Samuti olevat mõned pedagoogid eripärase ja tsensuurivaba teemakäsitluse peale nina kirtsutanud.

Vastakaid arvamusi tekitanud “Les fleurs du mal” on algusest lõpuni noorte enda kätetöö. Nad jutustavad, et filmi valmimiseks tuli teha ekstreemseid asju. “Näiteks Teigole käisime haiglas soolvett veeni süstimas ja see kraam, mida filmis ninna tõmmatakse, oli jahu,” seletab Jürgen.

Praegu tuuritab poiste auhindu võitnud film WAF-stuudio narkovastase tantsuetendusega Eesti linnades ja maakohtades.

Nüüd on noortel töös muusikavideo grupile Chalice & T-Boy. “Veel valmistame reklaamklippi puiduärimeestele ja tuli uus dokfilmitellimus aidsikeskuselt,” avab Jürgen tulevikuplaane.

Vanad tuttavad

Noormehed tunnevad üksteist juba ammu. “Teigoga saime siis tuttavaks, kui lasteaia hoovis kassiga mängisime,” mäletab Jürgen. Urmetiga kohtuti, kui too Pärnu ühisgümnaasiumi 10. klassi tuli.

“1. septembril istus Urmet söökla ees,” meenutab Teigo. “Tal oli samasugune särk seljas kui mul. Ja tal olid pikad juuksed ning ta nägi väga kole hipi välja.”

Filminduse juurde jõudis kolmik tänu Che keskuse juhatajale Toomas F. Arule. “Toomas ütles, et teeb noortekeskuse, ja küsis, kas me oleme huvitatud filmide tegemisest,” jutustab Teigo. Jürgen lisab, et algul mõtlesid nad taskuraha teenimisele, kuid siis hakkas asi meeldima.

Filmitegemise põhitõdesid ja monteerimist õppisid noored filmikunstnik Janno Bergmanni käe all. “Kuna Bergmann on juba kogenud filmilooja, aitasid tema nõuanded filmikunsti tagamaid paremini mõista,” seletasid noored.

Küsimuse peale, mis need filmimise põhitõed siis on, poisid naeravad ning Teigo selgitab: “”See” on kaamera, “siin” on see, mida sa filmid, ja see on rec- ehk salvestusnupp.”

EEAs ei ole kaljukindlalt paika pandud, kes mida teeb. Kui kellelgi tuleb hea mõte, läheb see käiku. Kui näiteks Jürgen ei jõua enam arvuti või kaamera taga olla, võtab ohjad üle Urmet.

Teigo on põhiliselt meeskonna aju, kuid võib teha muudki. “Ja minu ema toob meile süüa!” teatab Teigo rõõmsalt.

Noorte filmimeeste põhiline abistaja ongi noortekeskuse juhataja. “Toomas ajab neid asju, kust me kaamera ja arvuti ostmiseks raha saame,” seletab Jürgen.

Poisid räägivad, et kuna filmindus on üüratult kallis, on raske selleks raha saada. “Seega ootame kõiki annetusi, et saaks parema tehnika ja steadycam’i (rakmetega selgapandav kaamera, mida Eestis on seni ainult üks - toim)!” hüüab Urmet.

Erinevad teosed

EEA arhiivis on laiemale üldsusele peale “Les fleurs du mali” veerand tunniga ülesvõetud “The All Mighty Potatoe” (2. koht Pärnu amatöörfilmifestivalil, autorid Tamm-Põld) ja Urmet Haasi hipilik “Meeleheited”.

Nende eelmainitud tööde eest said pärnakad Tallinnas noorte filmifestivalil “Fafa” parima rezhissööri tiitli.

Kahetsusega nendib Teigo, et televisioon veel nende loomingut ei näita.

“Põhjus on see, et me oleme väiksest punasest toast, väiksest Pärnu linnast,” arvab Teigo.

Omale südamelähedast filmindust peavad poisid siiski pigem hobiks kui tööks: sellega ei teenivat nii palju, et ära elada. “Aga hobi võib ühel hetkel muutuda tööks!” jätavad poisid otsad lahti.

Küsimusele, mis neid Pärnus hoiab, vastab Teigo: “Kool ja sõbrad on siin.”

“Kõigepealt tuleb autojuhiluba ära teha, kõrgkool lõpetada ja siis vaatab edasi,” mõtiskleb Jürgen.

Igatahes tahavad noored mehed jõuda sinnamaani, et nad ei peaks enam suurt midagi äraelamise nimel tegema. “Et meil oleks oma jaht ja oma autod,” unistab Teigo. “Me oleme täpselt nagu kõik teised normaalsed inimesed,” kinnitab kolmik lõpetuseks.

Merilyn Merisalu

Tagasi üles