Vaegnägijale on õnn valgust näha

Asso Puidet
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Marika Luik nägi esimest korda ilmavalgust 25 aastat tagasi, neli aastat tagasi nägi ta seda viimast korda selgelt, nüüd on valgus tema jaoks vaid ebamäärane kuma.

Ilusaimas eas tüdruku silmanägemise röövis teda juba teisest eluaaastast kummitanud suhkruhaigus. Viimase seitsme aasta jooksul on tema nägemine, hoolimata arstide ponnistustest ja laserravist, pidevalt halvenenud.

Päris muttpime Marika siiski ei ole, sobiva, mitte väga ereda valguse käes aimab ta liikumist, samuti valgust ning mõnikord eristab isegi maju. “Sita tujuga näen ma paremini kui hea tujuga,” kinnitab tüdruk ise.

Valguse nägemine on Marika sõnul suur asi. Hirm sellestki vähesest nägemisrõõmust ilma jääda sunnib Marikat ettevaatusele. Füüsilist tööd ta väldib - ülepingutuse puhul võib rebeneda silmis võrkkest ja seejärel mattuks Marika maailm juba täieliku pimeduse loori alla.

Oma silmanägemise hiilivale hääbumisele tagasi vaadates leiab Marika, et tal on niigi õnne olnud. Hoopis hullem oleks tema hinnangul nägemine kaotada ootamatult. “Mul oli vaim täitsa valmis, et ma varsti ei näe üldse enam midagi,” kinnitab tüdruk.

Pimedate ühing päästis masendusest

Hoolimata valmis pandud vaimust, läks Marikal aastaid, enne kui ta suutis oma saatusega leppida. “Mõtlesin, et minu elu on nüüd täitsa läbi,“ meenutab ta.

Reaalsuse eest sulgus Marika koduseinte vahele, kus päevad möödusid voodis vedeldes ja kibedas enesehaletsuses.

Nende kodus veedetud aastatega kaotas Marika oma sõbrad. “Noh, mis sa ikka suhtled sellisega, kes kodus ainult magab,” ei pea Marika kunagiste sõprade peale vimma.

Läbimurre saabus möödunud aastal, kui Marika otsustas, et aitab nutmisest, tuleb hakata elu ja ennast võtma just niisugusena, nagu nad on.

Nüüd ei salli Marika, kui talle pimedust nina alla hõõrutakse või teda haletsetakse. “Hästi tihti on tänaval tulnud tädid juurde ja hakanud haletsema, et näed, sa ei näe ja elu läbi,“ räägib Marika, kes kinnitab, et tema nii ei arva.

Aeg-ajalt Marika isegi unustab selle, et nägemine läinud. “Üritan kaalu jälgida ja mul on vaja toitu kaaluda, siis aga meenub, et mismoodi ma kaalun, kui ei näe,” toob Marika näite.

Tavaliste, kaalumist mitte vajavate roogade valmistamisega saab Marika kenasti hakkama. “Kartulikoorimist olen küll vältinud, aga kui vaja, saan sellegi tehtud,“ kinnitab Marika.

Ajapikku on Maarika endale alternatiivsed vaba aja veetmise võimalused leidnud. Televiisorit ta vaadata ei saa, küll aga kuulata. “Saab ju aru küll, mis toimub,” kinnitab neiu. Marika meelistegevus on telefoniga lobisemine. “Arved on suured,” tõdeb ta.

Enesehaletsusest ja üksindusest aitas Marikal välja tulla Pärnu pimedate ühing, kus ta kaks korda nädalas saatusekaaslastega kohtumas käib.

“No seal ma käin lobisemas ja aeg-ajalt toimuvad mingid üritused, infotunnid ja koduste klubi,“ selgitab Marika, mida ligikaudu 30 vaegnägijat Pärnu pimedate ühingus tegemas käivad.

Juhtkoer muudab elu lihtsamaks

Marika on püüdnud ühingus pimedatele mõeldud punktkirja lugema õppida, kuid loobunud. “Olen selle jaoks liiga kergesti ärrituv ja närviline,” ütleb Marika naerdes.

Ka vereringe on suhkruhaigetel kehv, sestap ei ole Marika sõrmeotsad piisavalt tundlikud, et kombates kirja lugeda.

Marika sõnul polegi seda kirja praegu ehk nii väga vaja õppida, sest paljud raamatud loetakse linti. Pärnu pimedate ühingus on umbkaudu nelisada linti loetud raamatut. Neist mõni on nii läbi mängitud, et kogu raamatut ei saagi enam kuulata.

Rõõmu ja rahulolu allikas peitub tema truus sõbras ja abilises Donnas. Donna on peatselt kaheaastaseks saav saksa lambakoerast juhtkoer. Marika ja Donna said Pärnu maavalitsuse abil sõpradeks augusti keskel.

Donna on küll Marikale suureks abiks, kuid praegu õpivad tüdruk ja koer alles teineteist tundma, nii et Donnat ei või veel täielikult usaldada.

“Lasin ta pargis lahti ja koer enam kohale ei tulnud. Donna oli leidnud teise koera, kellega mängida,” meenutab Marika.

Õnneks tõi teise koera perenaine Donna Marikale tagasi. Kui Marika aga hakkas koerale rakmeid peale panema, nägi Donna järgmist koera ja kihutas taas minema.

Aeg-ajalt juhtub sedagi, et koer kipub Marika eest otsustama. “Näiteks kui oleme mingis kohas ja ma tahan otse minna, aga tema teab, et oleme varem keeranud sealt paremale, siis tema arvab, et nüüd on paremale minek,” selgitab Marika.

Just selliste juhtumite pärast peab Marika kodust välja minnes igaks juhuks oma valge kepi alati kaasa haarama. Kepp on abiks nii teeäärte kompamisel kui Donna kasvatamisel. Sõidutee ette kepiga mahatõmmatud joonest ei tohi koer üle astuda.

Hoolimata nendest mõningatest viperustest, mis Donnaga ette tulevad, on Marika juhtkoeraga rahul, sest koera juhatusel saab tunduvalt kiiremini linnas liigutud. Donnaga jalutamine on tervisespordi eest, sest noor ja tugev loom ei longi niisama, vaid sikutab oma perenaist agaralt kaasa. “Mu vasak õlalihas on juba tüki maad suurem kui parem,” kinnitab Marika.

Enne kui Marika endale Donna sai, oli tema saatjaks jalutuskäikudel linnas ema. “Igale poole ju emaga ei lähe, mitmes kohas jäi käimata,” ütleb Marika. Emaga ei sobi Marika arust näiteks minna Citysse või V6-de, need on baarid, kus Marikale käia meeldib.

Busse Marika väldib. Seda põhjusel, et tihti saabub mitu bussi üheaegselt peatusesse. Õige bussi valimisel ei oska koer Marikat aidata.

Donna ei suuda Marikat abistada ka suurte ristmike ületamisel. Seal on küll foorid, kuid vaid mõni neist on varustatud pimedatele nii vajaliku häälsignaaliga. “Kui sellised foorid oleksid igal pool, teeks see minu elu lihtsamaks,” räägib Marika.

Praegu elab Marika pisikeses majakeses koos oma vanemate, väikese õe ning voodihaige vanaemaga. Memme eest hoolitsemise on Marika enda õlule võtnud.

Marikal on suur unistus - ta tahaks päris oma kodu, kus saaks lõpuks ometi omaette elada.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles