Maseko sadam ja sõudmine

Aktsiaselts Maseko kava rajada sadam on tõstatanud avaliku poleemika selle sadama otstarbekuse üle ja sobivuse Pärnu jõega seotud plaanidega. Ilmavalgust veel mitte näinud sadamale on rutakad vaderid jõudnud anda isegi nime - Papiniidu.

Eesti sõudeliidus tekitasid ärevust juba eelmisedki plaanid, nagu silla ehitamine Liiva ja Niidu tänava joonele ning anonüümsete ärimeeste sadama rajamise soov Papiniidu silla juurde jõe parempoolsele kaldale.

Sadamaplaan ohustab sõudesporti

Maseko plaan seab sarnaselt eelnimetatutega ohtu sõudespordi saatuse Pärnus - linnas, mida asjata ei peeta Eesti sõudespordi kantsiks. Siia on koondunud kolmveerand vabariigi sõudmisest, sest Pärnus on erakordselt soodsad treeningu- ja võistlemisvõimalused, on harjutajaid ning tippsõudjaid.

Silmapaari vahele ei või jätta sedagi asjaolu, et 2004. aasta Ateena olümpiale pääsme lunastanud seitsmest sõudjast neli on pärnakad.

Pärnus on häid treenereid ja tegusaid aktiviste ning kaks tugevat sõudeklubi - Pärnu ja Kalev.

Maseko rajatisele eluõiguse andmine tekitab ühe olulise probleemi, millele on vihjanud ajakirjanik Kalev Vilgats (PP 23.10.).

Tegemist on Eesti ainsa täismõõtmelise, FISA täitevkomitee materiaaltehnilise komisjoni tunnustuse saanud võistlusdistantsiga, mille vastavus B1 kategooriale võimaldab korraldada vabariiklikke tiitlivõistlusi ja rahvusvahelisi regatte.

Maseko projektiga lähemalt tutvudes ilmneb, et sadama ametlikuks vormistamiseks vajaminev 40 645 ruutmeetri suuruse pindalaga akvatoorium haarab sõudedistantsi starditsoonis 16 meetri laiuse ja 254 meetri pikkuse veeala, mis jätaks sõudevõistlusteks nõutava kuue raja asemele vaid neli, mis tähendaks, et enam ei oleks võimalik korraldada Eestis ametlikke tiitlivõistlusi.

Pärnu jõel olev sõudedistants on paigutatud ainuvõimalikule sirgele jõeosale, kusjuures selle asetus looduses ei nõua kapitaalset investeeringut ega millegi ümbertegemist, näiteks jõekallaste õgvendamist.

Maseko sadama rajamise eesmärkide salastatus tõstatub seal silduvate laevade otstarbest ja kasutamise eesmärkidest. Kas need on suured kakuamipaadid, väikelaevad või hoopis eraomanike kiired ja võimsad merekaatrid?

Viimaste puhul on tegemist ujuvvahenditega, mille valdaja omal soovil ja igal ajal tahab pääseda liikvele. Tavaliselt nädalavahetustel. Samadel päevadel korraldatakse sõudevõistlusi.

Et Pärnus pole välja töötatud ja rakendamiskõlblikku mehhanismi selliste lõbusõitude aja ja korra kooskõlastamiseks sõudespordi huvidega, jäävadki korduma juhtumid, kus hobisõitjate seltskond kihutab bravuurikalt läbi võistlejate rivi.

Nii tekibki Maseko sadamaplaani ja sõudespordi vahel paratamatu vastasseis.

Eeskirjad veeliiklusele

Sõudesportlased ei pea võimalikuks Maseko soovitud asukohta sadama rajamist. Jäägu nii, et kahe silla vaheline jõeala on planeeritud veestaadioniks, kus asuva sõudedistantsi puhul on tegemist 1973. aastal tollase Pärnu peaarhitekti Andrelleri allkirjastatud ning linna täitevkomitee otsusega rajatud sõudedistantsiga.

See haakub kenasti praeguse linnavalitsuse plaanidega - Pärnu jõe kaldad jäägu igale pärnakale avatuks.

Kahe silla vahelist veestaadioni, kuid tervikuna kõigi Pärnu linna piires asuvate jõgede akvatooriume kollitab iga aastaga aina enam muret tekitav probleem.

See on suurejõuliste mootoritega varustatud kiirpaatidel kihutavate ülbitsejate omavolitsemine, kelle lustimise ohjeldamiseks tuleb kõige kiiremas korras kehtestada linna vesikonnas liikluseeskirjad ja liiklust korraldavad nõuded.

Sõudespordi seisukohalt on oluline, et liiklus veel oleks seadustatud ja tagaks turvalisuse igale kätejõul liikuvale veesõidukile.

Sel teemal avaldas 10. oktoobril kirjutise Linnaleht. Peatselt lõppeva aasta 27. jaanuaril esitas Eesti sõudeliit Pärnu linnapeale Väino Hallikmägile avalduse selles küsimuses, kuid vastuse andmiseks pole linnapea siiani aega leidnud.

Kuni veeliikluse korraldamiseks ei ole Pärnus midagi ette võetud, peab lootma, et kõik läheb hästi, sest igasugune halb tuleb ükskord niikuinii.