Alati on süüdi rööpaseadjad

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Eesti kõigi aegade kõige suurema karikaturisti Gori (alias Georg Tõnisson ja Vello Agori) sünnist möödub 2004. aasta 20. veebruaril kell kaks päeval 110 aastat ja surmast 60 aastat (Gori suri 7. oktoobril 1944). Tema isa oli gümnaasiumi kojamees.

Naljasoon oli poisile kaasa sündinud ja ta ei jätnud seda kasutamata. Pärnu poeglaste gümnaasiumis õppides oli noormees hea joonistaja, karikeeris õpetajaid ning andis kord nädalas välja naljalehte.

Kaks aastat suutis kooli juhtkond seda taluda. Siis visati poiss koolist välja ja tema haridustee jätkus Pärnu linnakoolis. Kunstnik ja kooli joonistamisõpetaja Rudolf Lepik avastas poisis varakult talendi ning võttis tema õpetamise oma südameasjaks. Seitse aastat seda kooliskäimist kokku saigi. 1912. aastal lõpetas Gori Pärnu linnakooli.

Sõjaväljal kadunuks jäänud

Koolitee käidud, hakkas Georg igale poole, kaasa arvatud Euroopasse, oma karikatuure saatma, et need trükivalgust näeksid. Enamasti ei näinud. Et raha oli vaja, töötas ta peamiselt müüritööl, sest selle eest maksti tollal hästi.

Reeglipärast kunstiharidust Gori seega ei saanud, kuid juba 1911. aastal, kui noormees oli 11aastane, hakkasid ilmuma tema joonistused ajakirjades Sädemed ja Meie Mats ning ta võttis varjunimeks Gori. Enda sõnade järgi tuletanud ta pseudonüümi eesnimest Georg (Grigori).

Kui ta 1935. aastal oma kodanikunime Vello Agoriks muutis, tuletas ta selle omakorda pseudonüümist, lisades a-tähe. Saatuse irooniana on Gori olnud Stalini sünnilinna nimi, ja Stalinit karikeeris Gori muidugi meisterlikult. Tänapäeval tegutseb Taanis puidu immutusaineid tootev firma GORI.

1913. aastal asus Gori elama Tallinna ja 1914. aasta lõpul sai tööle ajakirja Leek juurde. Rahuliku perioodi lõpetas 1915. aasta jaanuar, mil Georg Tõnisson mobiliseeriti Vene armeesse ja viidi Poolamaale, kus ta juba esimeses lahingus 1916. aasta mais sattus vangi sakslaste kätte.

Noormehel oli õnne: ta sai teenriks austerlasest majori juurde, kes oli suur kunstisõber ega sundinud sõjavangi raskele tööle, vaid laskis tal pilte joonistada.

Sõja lõpul avaldas keegi kunstisõber Eesti ajalehtedes üleskutse, et kuna noor ja väga andekas karikaturist Gori on jäänud kadunuks, tuleks kokku koguda tema tööd, et vähemalt neid säästa järeltulevatele põlvedele. Rasmus Kangro-Pool avaldas 1918. aasta lõpul ajalehes Päevaleht koguni nekroloogi, milles tundis sügavat kahetsust särava talendi hukkumise üle.

Eesti kalleim karikaturist

Gori ilmus 1919. aasta algul täies elusuuruses Meie Matsi toimetusse ja üleskutsest kuulnud, seletas: milleks koguda tema vanu töid, kui ta võib teha uusi.

Hendrik Saarega (Kivilombi Ints) asutas Gori 1919. aasta augustis pilkelehe Sipelgas. Ajakiri jäi aga aasta pärast seisma, sest raamatukaupmees ja kirjastaja Jakob Ploompuu ostis enne üles Sipelga paberi ja seejärel toimetajad-omanikud.

Nii sattus Gori Vaba Maa ajalehtede kindlale karikaturistikohale, kuhu ta jäi lehtede ülevõtmiseni kommunistide poolt.

Ploompuu lubas Goril teha kaastööd muudelegi väljaannetele, kirjastusühisuse Vaba Maa juht Aleksander Veiler aga seda ei lubanud, kuid see-eest muretses Gorile soodsalt korteri ja pani talle palka juurde.

Kuigi Päevaleht püüdis Gorit enda juurde meelitada, ei läinud need katsed korda, sest koos honoraridega teenis karikaturist Veileri juures 50 000 marka kuus, mis 1920. aastatel oli ministri palk. Ta oli kõige paremini teeniv kunstnik Eestis.

Lööv ja sarkastiline Gori

21. juunil 1920 abiellus Gori Lydia Viitpoomiga. Abielust sündis kaks poega: Vello sündis 20.07.1921 ja Olev 2.03.1925. Isegi poegadele nimepanekul ei jätnud Gorit maha naljasoon: Vello on tagurpidi peaaegu Olev.

Mõlemal pojal oli joonistamisannet ja huumorimeelt, kuid keeruline aeg ei soosinud nende ande arengut. Olevist sai trammijuht ja Vello oli raadioparandaja.

Vello oli küll kaks korda abielus, kuid lapsi tal polnud. Olevi kaks tütart (Eha ja Ene) elavad praegu Tallinnas, Eha töötab kaubanduses ja Ene raamatupidajana.

1928. aastal ilmus Gori raamat “Knock out”, mis müüdi läbi imekiiresti. Aastail 1930 ja 1931 osales Gori koos teise eesti karikaturisti, sõjaeelse klassiku Otto Krusteniga rahvusvahelisel rändnäitusel. Gori kümne karikatuuriga, Krusten 40ga. Võib üsna kindlalt öelda, et just tänu nende töödele tõusis eesti karikatuurikunst Euroopas arvestatavale kohale.

Gori pildid olid löövad, kuid tihti sarkastilised. Nagu pilt, kus naine ütleb naabrinaisele: “Su Kustas valiti koa Riigikogusse. Mis ta seal teeb, ta ei mõista ju kirjutadagi!” - “Ei ole tarvis kah - tal raha küll, võib kirjutusmasina osta!”

Heinz Valk kirjutas “Knock out’i” teise trüki saatesõnas, et Gori eriline voorus oli oskus kaasa elada oma kangelastele, ta ei vihanud ega solvanud neid ning just see suurendas karikatuuri mõju.

Kuidas Gori leheteol i-le punkti pani

Gori reageeris sündmustele väga kiiresti. Kui noor eestlasest ärimees Ruts Baumann pakkus 1928. aastal müüa autotööstur Fordile autovabriku rajamiseks Paldiski linna, leidis seegi seik Gori karikatuuris kajastamist.

1934. aastal alanud vaikiv ajastu lõpetas Gori vaba tegevuse. Osa tema pilkepilte jäi ilmumata, osa tõi ajalehtedele tarbetuid pahandusi.

Gori karikatuure loetletakse vähemalt 40 000 ümber. Ta puistas iga päev uusi nalju sellise küllusega, et neid jätkus peale ajalehtede kalendritesse, raamatutesse ja mujale. Ta kirjutas luuletusi, vesteid ja följetone, kuid loobus sellest peagi, põhjendades: “Ei või följetone kirjutada, sest paaril leheküljel läheb kaduma mitukümmend karikatuuri ideed.” Samuti tegeles Gori maalimisega ja joonistas pilte multifilmidele.

Gori tööstiil oli omapärane. Ta tuli igal hommikul varakult toimetusse ja luges läbi nii omad kui võistlevad ajalehed. Siis istus ta hämarasse nurka tema jaoks paigutatud klubitooli ja jäi sinna tunniks-kaheks.

Keegi ei kõnetanud ega seganud teda sel ajal, sest igaüks teadis: Gori töötab. Kui ta siis toolist tõusis, oli tal valmis nii pildi idee kui kompositsioon.

Karikatuuri paberile panemine käis juba kiiresti. Oma päeva armastas ta aga lõpetada lainetavas elumöllus Kuld Lõvis või mõnes peenemas paigas koos kõrgema seltskonnaga.

Eesti Ekspress kirjutas hiljuti: ”Fotograaf Hans Soosaar ja karikaturist Gori olidki Vabas Maas kaks, kes leheteol i-le punkti panid.

Soosaar tegi foto viimasest sündmusest ja Gori pildi päeva kõige kuumemal teemal. Kui need valmis said, võis leht trükki minna.“

Okupatsioonidest muserdatud

Okupatsiooniaegadel käis Gori käsi kehvasti. Punased arreteerisid ta 1941. aastal, aga lasksid siis vabaks ning ta pidi oma ilmuvates piltides spekulante ja loodreid kritiseerima. Sakslaste ajal istus Gori kinni kaks korda. Esimesele vangistusele järgnes kümnekuune sunnitöö turbarabas.

Seejärel vangistati Gori uuesti, kongikaaslaseks sai ta omaenda 15aastase poja Olevi, kes oli komnooreks astumise avalduse kirjutanud. See vangistamise meetod jättis parandamatu jälje Gori tahtele.

Ise ütles karikaturist oma vangisistumiste kohta, et käis kordusõppustel. Meenutades, kuidas teda Kawe kompvekiautos ühest vanglast teise või ülekuulajate juurde oli sõidutatud, sõnas ta: “Vaat, kus leidsid nüüd alles ainulaadse kompveki!”

Saksa ajal ilmusid Gori tehtud karikatuurid ajalehtedes Maa Sõna, Eesti Sõna ja mujal küll tihti hoopis teise nime all, kuid töö kvaliteet reetis meistri. Tema piltides polnud aga enam endist löövust ega lusti. 1944. aastal avaldas Gori vaid mõne joonistuse.

Kaks nädalat pärast Tallinna vallutamist punavägede poolt 7. oktoobril 1944 oli Gori surmapäev. Ta leiti surnuna oma korterist Laulupeo 15-7.

Ametliku teate järgi olevat Gori endale ise lõpu teinud. Ta maeti 13. oktoobril 1944 Siselinna kalmistule. Tema matustel esinesid kõnedega Jaan Jensen, Adamson-Eric, K. Osvet.

Umbes veerand sajandit tagasi pandi kunstnike liidu algatusel Gori hauale mälestuskivi. Loodan, et Pärnu linn kunagi oma väärika poja pronksi valab.

1960. aastal Romulus Tiituse kirjutatud Gori monograafias öeldakse, et Gori võttis “hämarusehetkel” endalt elu. Kas see aga nii oli, pole seniajani teada. Välistatud pole tolleaegse kõikvõimsa NKVD “abistav käsi”.

Karikaturist Edmund Valtman, kes kohtus Goriga 21. septembril 1944, ei pea Gori enesetappu eriti tõenäoseks. Kuid ülekuulamised Pagari tänavas seisid alles ees.

Elutöö, mis praegugi aktuaalne

Gori on legend tänapäevalgi. Kui mõni algaja karikaturist saab hakkama õnnestunud pildiga, ütlevad vanemad inimesed, et joonistab nagu Gori.

Kui mõni literaat oma poliitilisele esseele midagi krõbedat juurde soovib lisada, pikib ta sellesse Gori pildi.

Kui ajakiri Luup selgitas 1999. aastal välja XX sajandi 25 kõige mõjukamat eestlast, oli Gori raudselt nende hulgas koos Georg Lurichi, Eduard Vilde, Jaan Einastoga.

Karikaturist Otto Krusteni varajase surma puhul ütles Gori: “Karikaturistidel ei vea, neil ei lähe elus hästi.”

Gori tegi siis ilusa joonistuse, kus Otto Krusten sammub taevasse, karikatuurimapp kaenlas, vanajumala palge ette, kes talle ütleb: ”Sa tulid liiga vara maa pealt ära - maailmas on veel küllalt paiseid, mis vajaksid sinu teravat pilkenuga.” Need sõnad öeldi seal taevas vist Gorile endalegi.

“Minu elutöö ei kao niipea. Mõni 500 aastat peaksid müürid ikka vastu pidama,” arvas Gori, kes noorpõlves teenis leiba müüriladujana.

Pole teada, kui kaua Gori laotud müürid on vastu pidanud, kuid tema paljud karikatuurid on igihaljad ja aktuaalsed tänapäeval ning ilmselt aastategi pärast.

Heiki Raudla

Heiki Raudla on töötanud ajalehe Sakala arvamustoimetajana ja olnud siseministri nõunik. Ta juhib loomingulist kollektiivi Sakala Kalender.

Artikkel Gorist ilmus 2004. aasta Sakala Kalendris, mis trükist tuli septembris.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles