Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pranajaama tähendab hingamisharjutusi, arendatud muistsete joogide poolt eesmärgiga puhastuda.
Sõna praana tõlgitakse tavaliselt elujõuks või energiaks. Sõna yama tähendab aga meisterlikkust milleski või kontrolli millegi üle. Nii kasutataksegi pranajaamat praana arendamiseks, kontrolliks ja muundamiseks kehas.
Praanat e elujõudu saadakse õhust, mida hingame. Sedavõrd, kuidas pranajaama harjutused suurendavad õhu hulka, mida sisse hingame, suureneb sissehingatava praana hulk.
Hingamisharjutustes (mõne erandiga) on hingamine aeglane ja ühtlane, sisse ja välja hingatakse läbi nina. See on pigem kõhu- kui rinnahingamine.
Hingamisharjutust sooritades istuge alati sirge seljaga. Võite selleks kasutada näiteks vadzhraasanat, mida oleme varem kirjeldanud (vt www.jooga.ee).
Keha olgu lõdvestunud. Kontrollige, et näolihased ei pingestuks harjutuse jooksul. Hingamisharjutuse ajal keskenduge vaid hingamisprotsessi jälgimisele.
Kolmeosaline hingamine - Dirgha Pranayama
Kolmeosaliseks kutsutakse seda hingamist seetõttu, et hingatakse aktiivselt kolmes etapis. Kõigepealt kõhuga (nabapiirkonnaga), seejärel rinnakorvi alaosaga ja lõpuks rinnakorvi ülaosaga.
Hingake läbi nina ühtlaselt ja pidevalt. Sissehingamine algab nabaümbrusest, kõht kummub, siis haarab endaga kaasa alumised roided ja lõpuks levib ühtlase lainena peaaegu rangluudeni välja.
Tunnetage, et hingate kopsud täis. Sissehingamise lõpus võite märgata, et väljahingamine ei alga kohe. Kui selline loomulik paarisekundiline paus iseenesest tekib, laske sel juhtuda. Püüdke sealjuures olla loomulik ja pingevaba. Väljahingamine sooritage vastupidises järjekorras: kõigepealt rinna ülaosa, siis keskmine osa ja lõpuks kõht. Ja seejärel uuesti sissehingamine.
Algajana võite soovi korral kätega tunnetada, kuidas kerkivad kõht, seejärel alumised roided ja lõpuks rindkere ülaosa.
Kui olete veendunud, et hingamise etapid on omandatud, püüdke üksikud osad unustada ja hingake tervikliku lainena.
Võite katsetada ka vastupidist järjekorda, mõnele inimesele võib sobivam tunduda hingata täis esmalt rindkere ülaosa ja lõpetada kõhuga. Pidage meeles, et täielik sissehingamine õnnestub vaid siis, kui kopsud on korralikult tühjaks hingatud.
Olles täishingamise lõpetanud, ärge tõtake kohe muude tegevuste juurde, vaid jälgige ennast lõdvestunult mõne minuti jooksul.
Täishingamist võib praktiseerida ka lamades. Püüdke täishingamisel vältida pingutamist, olge alati lõdvestunud, keskenduge hingamisele. Kui hingamisel avastate, et mõtlete millelegi muule, tooge tähelepanu rahulikult hingamise juurde tagasi.
Alustage vähehaaval viiest-kuuest hingamistsüklist. Kui harjutate iga päev, võite iga paari nädala tagant hingamistsüklite arvu paari-kolme võrra suurendada.
Olge väga tähelepanelik kõige suhtes, mida sealjuures endas märkate. Igasuguste ebameeldivate aistingute ilmnemisel katkestage selleks korraks harjutamine.
Täishingamine arendab õiget diafragmahingamist, lõdvestab meelt ja keha, rikastab verd hapnikuga ja eemaldab kopsudest seisva süsihappegaasi, mis paratamatult tekib, kui me ei hinga kogu kopsumahuga.
Toomas Õunap, Andres Adamson, joogatreenerid