P, 27.11.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Tiit Palu: Igaüks meist võiks olla Raimond Valgre ja mingil määral seda olemegi

Kaupo Meiel
Tiit Palu: Igaüks meist võiks olla Raimond Valgre ja mingil määral seda olemegi
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Homme õhul esietendub Pärnu Endla teatris näidend “Raimund”, mille kirjutas Raimond Valgre lausete järgi kokku ja lavastas Tiit Palu.

Ise näidend kirjutada ja see lavastada on kujunemas Palu kaubamärgiks. Nii tema Endlas lavastatud “Rõõmu kaalud” kui “Ekke Moor” annavad klassikale uue mõõtme ja tulemuseks pole olnud ei pelgalt Tuglas või Gailit, vaid ikka Palu/Tuglas ja Palu/Gailit. Ja homme jõuab “Raimund” publiku ette.

Tiit Palu, millest “Raimund” räägib?

Näidend on tehtud Valgre lauludest, mitte tema elust. Ses mõttes on looming lahutatud autori eluloost.

Seekord pole reprodutseeritud lugu kuldajastu Pärnust, kus rikkad ja ilusad õhtuti svingisid. Pole küüditamisvaguneid, Eesti korpust ega alkoholismi. Pole kõike seda, mida me niigi hästi teame ja mis toetab müüti eestlastest kui paljukannatanud rahvast ning Raimond Valgrest kui meie kollektiivsest süümest.

Võtsime kaheksateist Valgre laulu ja tõlgendasime neid kui olukordade tõukejõude või tagajärgi. Lavastus koosnebki olukordadest, mida raamib ootamise kujund. Tegevus toimub rongijaamas, kuhu inimesed kogunevad ootama rongi või, kui soovite, siis tähenduse saabumist.

Kuidas on võimalik kirjutada kokku tekst vaid Valgre sõnu kasutades?

Võtta lause ühest laulust ja teine teisest poleks olnud mingi kunst. Selliseid vallatusi tegid Paul-Eerik Rummo ja Mati Unt juba 60ndatel. Seekord puudub igasugune tekst peale laulutekstide, mis esitatakse igaüks tervikuna. Laulude vahel on niinimetatud tummstseenid, mis kulmineeruvad lauludega.

Käisin prooviperioodil mitu korda Pärnu bussijaamas istumas ja reisileminejat mängimas (Pärnu rongijaamas ju elu praktiliselt pole). Seal inimesed ei räägi omavahel, igaüks on oma rängas ootamises üksi. Ometi on pilt huvitav, igaühel on ta saatus loetavalt kaasas.

Kõnelemine on äärmine seisund, mis võetakse kasutusele alles siis, kui teisiti pole enam võimalik. Rääkimine on teatris mu meelest üldse ületähtsustatud, sellega loodetakse luua intensiivsust.

Vaatajale loob kõne muidugi turvatunnet, sest kaob vajadus ise tõlgendada. Lavastust tehes oleme seisnud silmitsi tõsiasjaga, et keegi meist pole sellist asja teinud. Tõenäoliselt pole ka publik midagi niisugust näinud, ehkki mõistan: Raimond Valgre nimega seotud etendust tullakse vaatama ootusega näha täpselt seda, mida on varem tuhat korda nähtud. Seekord läheb vist teisiti.

Ometi pole tooli alt tõmbamine olnud mingi eesmärk. Eesmärk on tõlgendada uuesti seda, millel on juba tuhat tõlgendust. Raske teha, loodetavasti kerge vaadata.

Kas tegemist on muusikalavastusega?

Oleme kasutanud üht muusikalireeglit, et laulma hakkab tegelane alles siis, kui sõnadest enam ei piisa. Ainult et sõnu meil polegi, hüpata tuleb kohe kaks korda kõrgemale.

Vormilt on see draamaetendus, kus olulised on tegelaskujude suhted. Laulud pole esitatud nii, nagu seda teeb piirivalveorkester, Karavan või rahvamaja naiskoor.

Püüdlus pole olnud ilulemine, vaid tõetunde tekitamine. Nagu juba öeldud, erineb lavastus kõvasti ootusest, millega seda vaatama tullakse. Võib juhtuda, et konflikt, mis on iga näitemängu alus, liigub tegelaste vahelt hoopis lava ja saali vahele.

Tahan rõhutada, et teater on ideaalis kunstiasutus, mitte meelelahutuskeskus. Kunst peab esitama küsimusi, mitte kordama kõigile teada vastuseid.

Kas teile endale Valgre muusika juba tüütuks ei ole muutunud? Aga rahvale? Laulud ju tuntud ja viimasel ajal on olnud kontserttuurid tema lauludega, igal aastal toimuvad festivalid ja nõnda edasi.

Elame ülemärgistatud maailmas, pääsu pole kuhugi. Leida eestlast, kes ei tunne peast Valgre laule, on niisama raske, kui oli ameeriklastel koostada vandekohut O. J. Simpsoni kohtuprotsessile.

Sõnastaksin selle nii: igal usul ja veendumusel on oma kogudus. Kogudust hoiab koos vormelite ülekordamine. Nii toimib see kirikus, kus tähelepanu on sisult läinud vormile ja kus vorm on omandanud maagilise toime. See vormelite kordamine hoiab kogudust koos ja annab igale liikmele kindlustunde tema kuuluvusest - “see on meie lauluraamat ja meie oleme tema ihu ja tema veri, aamen”.

Valgrega on samamoodi, aga selle koguduse liikmete arv võrdub eestlaste arvuga. Vaatlused näitavad, et see kogudus pole eestlaslikult passiivne, vaid ülipuritaanne. Kokkuhoidmistunne on nii suur.

Valgre on oluline eestluse kooshoidja. Nii oluline, et see on võtnud ametliku ideoloogia mõõtme. Kõik see on hea kaupmeestele, kes palvehelmeid müüvad. Minu lähtepunkt selle lavastuse loomisele oli nõutusetunne, mis mind tabab iga hetk, kui järjekordne artist esitab Valgret ning kinnitab oma esituse ainuõigsust.

Kuidas on siis õige ja kuidas vale? Kui võrdlesin Valgre austajaskonda religioosse kogudusega, siis kahtlemata kuulun ka mina ise sellesse. Mingit lõhkiajamist või ikoonide purustamist ei ole. Kuid ma pole tahtnud ka kullakorrale veel karda peale raputada. Hoopis kraabin pisut ja vaatan, mis all on. See on tähtis.

Kindlasti huvitab publikut, kes kehastab Valgret ja lisab uue nägemuse Sulev Luige ja Rain Simmuli järel. Või ei olegi näidendis sellist tegelast nagu Raimond Valgre?

Paraku jah, tegelast ei ole - mis teha? Igaüks meist võiks olla Raimond Valgre ja mingil määral seda olemegi. Pole teist loojat, kelle looming oleks niivõrd rahva oma. Sulev Luige Valgre oli laulva revolutsiooni sümbol isiksuse mahamüümatusest ja rahva lootuste kandja.

Ka Mati Põldre filmis oli Valgre isik, kelle kaudu jälgiti rahva kannatusteed läbi okupatsioonide. Suhtun nii Luike kui Simmulisse suure lugupidamisega. Raske oleks samas zhanris neid tegijaid ületada.

Selle lavastuse maailmas pole võimalik muud kommunikatsiooni peale Valgre keeles väljenduste. Sa võid telefoni laadida kümme Valgre helinat, ja need on kõnekad. Tartus mängib raekoda “Tartu marsi” kellamängu. Pärnu on Valgre-linn ja kuskil kõrtsis mängitakse ainult Valgre lugusid, see oli mingis ajalehes.

Miks selle näidendi kirjutasite ja lavastasite?

Mulle tundub, et pärast seda lavastust oleks iga “tavalise tüki” kättevõtmine tegelemine tiluliluga. Valgrega seostub nii palju, et juba kaks järjestikku mängitud nooti toob kaasa tundetulva ja seosteahela. See on teatrile tänuväärne materjal. Siin ei pea tähendusi looma, vaid juba olemasolevate tähendustega mängima, nende järele küsima, neid kasutama ootamatutes kontekstides.

Oluline oli ka Francis Goya interpretatsioon, mis oma ilu täiuses jõudis nii kaugele, et sellele saab järgneda ainult vaikus. Selline ilu on mu meelest talumatu, sellele pidi midagi vastama. Varsti on Goya jälle platsis, äkki tuleb meid vaatama. Tõsiselt: täiuslikkuse ülimalt piirilt sai ainult tagasi astuda - muusika juurest draama juurde.

Tahtmine oli teha tööd, mille resultaat pole turvaline lugu nagu teatris tavaliselt. Ja see on ka minu andam altarile, kui viimast korda koguduse teema juurde naasen.

Kuivõrd on Raimond Valgre kasutamine teemana legendi peal liulaskmine eesmärgiga rohkelt publikut teatrisse meelitada?

Et Valgrega kaasneb eriline huvi, oli prognoositav. Ometi tõrjun kahtlustused konjunktuursusest kõrvale. Kaubanduslikke Valgre-projekte on küllalt. Meie eesmärgid olid teised ja neist oli eespool juttu. Miski poleks olnud lihtsam kui taasluua ühetähenduslikku lugu Raimond Valgre elust ja armastustest. Seda me pole teinud, olgu publik tunnistajaks.

Kas te laiendate või lammutate legendi Valgrest?

Kuidas kellelegi. Enda jaoks taasloon.

Endlas olete varem ise kokku kirjutanud ja seejärel lavastanud “Rõõmu kaalud” ja “Ekke Moori”, nüüd lisandub neile “Raimund”. Kuivõrd erineb selline ise-kirjutan-ise-lavastan tavapärasemast lavastajatööst, mille puhul seatakse lavale teise kirjutatu?

Olen ühelt hariduselt filoloog, see annab mulle julguse tekstide kirjutamisega tegelda.

Tänapäeval ju ei looda eriti uusi teoseid, vaid tõlgendatakse klassikuid. Kui võtta aluseks romaan või novell, on dramatiseering selle esimene tõlgendustase, põhimõtteliselt see ongi lavastus. Lavastamine on siis ainult vormide otsing. See vähendab juhuslikkust, kuid suurendab vastutust.

Tundsin seda lavastust tehes näitlejate ja kaastöötajate erilist poolehoidu. Meie küllastumus oli sarnane. Jõudsime väga kiiresti ühisele lainele, kust edasi töötada oli rõõm.

Tagasi üles