Vaatad seda uut Valgre-tükki ja mõtled, kes see Raimund siis ikkagi oli. Oli ta mõni ennemuistne Arvo Pärt? Kaugeltki mitte, see mehike oli üks ajast ja arust Sulo, ei midagi enamat.
Sinilind, kana ja Sulo
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loodan väga, et sarnaselt Raimundiga valatakse kõik Sulod kunagi hästi koledasse pronksi, teistele kergatsitele hoiatuseks ja ehmatuseks.
Ükski korralik lavastaja ei saa näidata Valgret, ei sellisena, nagu ta oli, ega niisugusena, nagu teda näha tahetakse. Nisukene jõle tolgus - ei tule kõne allagi. Hea, et Raimund sai Palu kätte lavastada.
Nii pidi Palu kõigepealt uue ja asise Raimundi välja mõtlema, vana käkk ei kõlvanud kasutada. Uus Raimund tuli hea välja, uus ja vana on nagu siga ja kägu.
Kunst odavast materjalist
Palu olukorda viimase lavastuse tegemise ajal võib võrrelda mõne tuleviku dramaturgi omaga, kes võtab kätte ja hakkab Normanni ja Millingu elu ainetel midagi Roomeo ja Juulia mõõdulist tegema, ja saab hakkama.
Ega kunst peagi alati kullast olema, vahel piisab savist, teinekord krunditud lõuendist ja värvist. Ideed maksavad ka midagi.
Raimund on suurepärane kunstitöö Valgre savist. Saalis nägin ma palju kurbi nägusid. Rõõmsaid ja rahulolevaid oli kaunis vähe. Aga see pole tüki süü, näidend oli kena samm kunsti poole. Kui millegi kallal vinguda, siis on see aeglane tempo. Suurpäraste lahenduste vahel oli minu jaoks liiga palju õhku. Teine vaatus jäi iseäranis venima.
Ei noh, see oleks igal juhul maailmatasemel tükk, kui Valgre laulud ei oleks piduriks. Muusikaliselt ajavad välismaalased Valgre alati mõne kaasaegse välismaa moosekandiga segamini, nagu juhtus meie Eurovisiooni palaganil.
Teine asi, kogu etendus on rajatud laulude ja tegevuse haakumisele või põrkumisele. Laule aga ei tea keegi peale meie siin. Publikut aga nii kunstilisele asjale meil kasvatatud ei ole. Ei saa kusagilt kunstilist teatrikeelt õppida, kui seda laval nii kuradi harva räägitakse.
Ma kahtlustan, et Palu venitas etendusega liiga pikalt kahel põhjusel. Esiteks ta kartis, et rahvas ei mõika ja vajab järelemõtlemiseks aega.
Teiseks hindab ta ise kunsti liiga kõrgelt, et seda tihedalt kokku pakkida. Aga see selleks, tempo on maitseküsimus ja üldiselt on meil uimasus geenides. Väike venitamine ei vähenda aga mitte sugugi Raimundi pildikeele väärtust.
Igati korralik vaatemäng
Kunstnikutööd oli palju ja kõike seda kola läks vaja. Lärri vedeles pingi all, puhvetist sai kana, mobla võis hoiukappi panna ja piltmärgid vilkusid. Suitsetamist keelava märgi all sai ment tubakat põletada. Kui etendus lõppes ja näitlejad kummardasid, sõitis raudeejaamal katus pealt ära. Hästi tehtud.
Aga veelgi enam oli vaadata seda, mis laval toimus. Tegelikult ainult toimuski, sest mingit jutuajamist ja plära ei olnud. Õnneks ei olnud tegu ka muusikaliga, mida iga vähegi kogenud teatrikülastaja kõige rohkem kardab. Rahulikult võib vaadata, ei mingit loovuspuudega rootsi moodi Oliveri tegemist.
Tore, et saab vaadata midagi, mis ei ole kostüümidega kuuldemäng etteaimatavate inimsuhete ja närvesööva stampmeelelahutusega. Nalja oli aga õnneks ainult vaimukat.
Toon mõne näite sellest, kuidas Palu oma masinavärgi tööle pani. Jaamapuhvet, valges ülikonnas härrasmees valmistub einetama. Ettekandja toob talle kanakintsu, mees hakkab laulma Sinilindu. Laulab hardalt, õgib loomalikult ja laulab jälle. Kana ja sinilind töötavad vingelt, kui neid õiges rütmis vaheldada.
Teise vaatuse heledam laks oli see, kui politseimees laulis südamest, mis valib õiget neidu või midagi sarnast. Tegevus selle laulu ajal oli rutiinne passikontroll, kus korravalvur võrdles daamide passipilte ja kihutas eemale passiga lehvitava vanamoori. Ühesõnaga - sellist näidendit ei saa raha eest osta, lihtsalt on keegi, kes neid teha oskab, ja teistele lavastajatele võib maksta või miljoneid, ei tule sealt midagi.
Originaalne lollilõks
Raimund on töökindel ja samal ajal ülimalt eetiline lollilõks. Rahvas meelitatakse Valgre alkohoolikuisiku ja armuvalulauludega teatrisse ning näidatakse talle siis 80 protsenti kunsti. Eesti teatri keskmine on kusagil nelja ja kaheteistkümne kunstiprotsendi vahel.
Kunst on nagu alkohol, et üle üheksakümne on juba liiga tehniline. Tavaline organism ei taha kuidagi vastu võtta midagi, mille loovus on üle 40 protsendi.
Igal juhul tuleb teatrisse minnes sellega arvestada, võidakse kunsti peale sattuda. Ega siin midagi muud aitagi, kui kas kunsti kui sellisega leppida või piirata oma maailm Õllesummeri, Äiade-ämmade ja Suloga. Asi on selles, et kui Shakespeareil ja Sulol ei oleks mingit vahet, kuulaks iga mats Shakespearei plaate.