Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui veinis on tõde ja joobnu ei valeta, võib veini suurepärase seltskonnajoogi kõrval nimetada ka tõejoogiks, mille maitse on aastatuhandeid inimesi vaimustanud.
Kuidas leida ja ära tunda kauplustes pakutavate sadade veinide seast oma maitsemeelele kõige vastuvõetavam jook, on küsimus, millele pole kerge vastata. Väikesed juhised saab anda, kuid veini valides peab ostja eelkõige tuginema kogemusele ja maitsemeelele.
Kolme veiniasjatundjaga Pärnu kaubanduskeskustes veinilette uurides tõdesime, et pakutava seas on piisavalt valikut nii kõhnema rahakotiga tarbijale kui ka väga nõudlikule veinisõbrale.
Vali uus või vana
Esmane soovitus veiniostjale on teha endale selgeks, milline võiks olla veini päritolumaa. Enne kui riikide kallale minna, peaks selge olema, kas ostja eelistab vanas maailmas ehk Euroopas valmistatud veine või uue maailma omi, kuhu kuuluvad näiteks praegu väga populaarsed Tshiili, California, Austraalia ja Lõuna-Aafrika veinid.
Oluline on viinamarjasort, iga sort annab veinile omapärase maitse.
Kuigi uues maailmas kasvatatakse vanast maailmast toodud viinamarjasorte, eristavad kahe maailma veine tootmistraditsioonid ja marjade kasvukoha klimaatilised tingimused.
Kui uues maailmas tehakse viinamarjasordile omase maitsega veini, siis vanas maailmas võib ühest marjasordist saada kasvupiirkonna maitsega veini.
Ka on Prantsuse veinide juures tähelepanuväärne, et eri piirkondades kasvatatakse ainult kindlaid marjasorte.
Veinikogu alustajad peaksid meeles pidama, et säilitamiseks sobivad eelkõige vana maailma veinid, sest uue maailma omades on veini pikaajaliseks säilitamiseks vajalikku hapet vähe.
Uus on lihtsam
Kõige enam ostab tarbija, kes ei lähe poodi konkreetset marki hankima, neid veine, mis on välja pandud vankritesse või tünnidesse. Praegu eelistatakse rohkem uue maailma veine. Põhjendust pole vaja mõistatada: need on tummisemad, lihtsamini arusaadavad ja neil on vähem Prantsuse veinidele omaseid maitsenüansse, mida algaja veiniostja ei pruugi mõista.
Kui veini maa ja värvus enesele selgeks tehtud, sõltub valik paljuski sellest, kuhu inimene oma veinitarbimisega on jõudnud.
Asjatundjad toovad välja, et mida vähem on inimene veini joonud, seda magusamat ta eelistab. Kui magusatest veinidest jõuab lõpuks kätte küllastus, liigutakse reeglina edasi järjest kuivemate poole.
Siinkohal tuletaks meelde, et vein on seda kuivem, mida väiksem on veini jääksuhkrusisaldus, mida mõõdetakse grammides liitri kohta.
Veini hindadest rääkides ütlevad asjatundjad, et head Prantsuse veini suurt alla 100 krooni ei saa. Kuigi kõrgema klassi Prantsuse veinid on pea poole kallimad kui uue maailma omad, algab ka viimaste puhul korraliku veini hind sajast kroonist.
Iseloomusta mõistetavalt
Veini iseloomustamiseks on mõeldud välja kõikvõimalikke suursuguseid sõnaühendeid, näiteks aroomibukett ja maitseansambel, mis tegelikkuses ei pruugi kõrvalseisjale midagi tähendada.
Kõige lihtsam on veini maitset teistele selgeks teha asjade kaudu, mis on kõigile arusaadavad. Kui keegi ütleb, et veinis on tunda maasikat, ei tähenda see sugugi, nagu oleks veinisse neid marju lisatud.
Punase veini puhul on oluline happe ja tanniini tasakaal, kus üks ei domineeri, vaid tasakaalustab teist. Valges veinis on määrav happe ja suhkru tasakaal, sest parkaineid selles ei ole.
Veel võiks veinisõber meelde jätta, et punane vein teeb uniseks, valge vein pigem ergutab.
Veini kohta saab nii mõndagi välja lugeda pudeli kujust. Näiteks Bordeaux piirkonna veinipudelitel on kitsas kael ja laiad õlad, sest need veinid on tummised, parkainerikkad ja nende veinide põhja tekib aja jooksul sade, mille pudel valamisel kinni püüab.
Vahuveini ostmisel tuletatakse ikka ja jälle meelde, et shampanjat valmistatakse ainult Prantsusmaal Champagnei maakonnas.
Rusikareegel toidu ja veini sobitamisel on see, et tugeva toidu juurde käib tugev vein. Toidu teeb tugevaks rasva- ja veini alkoholisisaldus. See, et lihatoitude kõrvale sobib punane ja kalatoidu juurde valge, ei ole enam nii kindel reegel kui varem.
Kui tegemist ei ole toidu juurde valitava veiniga, võib veini kõrvale haugata juustu, valget saia ja kergelt soolaseid küpsiseid.
Populaarse sinihallitusjuustu juures tuleb vaadata, et juust poleks liiga soolane ja maitsestatud.
Kui tegemist on õhtusöögiga, võib veini ja juustu pakkuda ka magustoidu asemel.
Veiniga ei passi happeline tomat, muna aga annab veinile metallimaitse.
Koos ei kõlba vein ja viinamarjad, mis on samuti happelised ja tõmbavad veini omapära tagasi.
Loo autor tänab selgituste eest Prike Horeca müügiesindajat sommeljee Anu Krimmi, restoran Café Grand omanikku Enn Randa ja Café Grandi veiniklubi presidenti Sven Feofanovit.