Ireen Kennik mängib üleöö rollis

Pärnu Endla lavastuse “Taksojuhid” peaosalise Merle roll kukkus näitleja Ireen Kennikule (27) sülle ootamatult, publiku ette tuli tal astuda pärast ainukest proovi.

Merle rollis on Kennik vaheldumisi Katrin Valknaga ja kolleegi asendamisest sai ta teada päev enne “Taksojuhtide” kontrolletendust.

Sel nädalal mängiti tükki teisipäeval ning enne lavale minekut oli Ireen Kennik rahutu. “See on see kurikuulus teine etendus, mis alati untsu läheb,” kommenteeris ta.

Kas läks siis untsu?

Väga ei läinud. Meesosatäitjad Ahti Puudersell ja Erkki Saarela olid heas vormis.

“Taksojuhtides” jagavad maid soomlane ja eestlane ning tegu on üksjagu koomilise pildiga mõlemast rahvusest vaatajaile.

See on selline pilatükk, kus öeldakse ausalt välja, mida arvavad eesti mehed soome meestest ja soome mehed eesti naistest.

Mis tüki proovid teil parajasti käsil on?

Lavastaja Madis Kalmetiga teeme praegu kogu pere tükki “Kilk koldel”. Seal olen pisitegelane - lapsehoidja, raamatu järgi kümneaastane orvuke Tilly Slowboy. Ma päris kümneaastase mõõtu välja ei anna, olen veidi suurem.

Kui lugu hästi välja tuleb, peaks see mõjuma nagu pühapäevahommikune film, kus leidub igaühele midagi. Südamlik lugu. Lasteaialastele jääb see ehk raskeks, aga kooliõpilastele on paras.

Kes te oleksite, kui te poleks näitleja?

Ilmselt jurist. Tegin paralleelselt eksameid Viljandi kultuurikolledzhisse ja ülikooli õigusteaduskonda.

Ei mäleta, et mul oleks lapsena üldse olnud soov näitlejaks hakata. Ma pole kunagi kooliteatris mänginud.

Tagantjärele mõeldes oli küll üks algklasside õpetaja, kes pidevalt tegi näitemänge ja pani osadesse etlema ikka ühed ja samad õpilased. Kes lavale ei pääsenud, olid nukrad, kes esinema pandi, mina nende seas, tüdinud.

Näitlejaks läksin õppima, et mitte 45aastasena endale öelda: ma oleksin võinud ikkagi proovida.

Sisseastumiskatsetel ei saanud ma isegi aru, mida sõna “etüüd” tähendab. Ja alles kolmandal kursusel mõistsin, et appi, ma tahangi teha seda tööd.

Kuidas Pärnusse sattusite?

Tulime kursusekaaslastega siia nelja aasta eest tegema populaarset noortetükki “Taevariik”. Mängisin seal Ünnüri-nimelist beibe ning see roll oli minu jaoks tõeline katsumus. Pärast seda etendust tehti mulle rollipakkumisi ja nii ma lõpuks siia jäin.

Kas esimest armastajat olete mänginud?

Jah. Selle sain ma kolledzhi ajal Ugalas. Operetis “Ainult unistus” oli mul Irma osa. Laulsin sopranit ja see kogemus oli päris hirmuäratav, aga kasulik.

Ainult tüdrukuid kehastada oleks tüütu, tahaks mängida huvitavaid kujusid ja mul on see võimalus olnud. Mahukaim osa oli mul Endlas “Elus ja armastuses”, kus mängisin üht peategelast, Irmat. Aga kõige hingelähedasem on mulle Põrgupõhja Juula. Minu meelest oli väga suur usaldus anda noorele näitlejale selline roll. Kartsin, et ma ei saa sellega hakkama.

Kolleegid tunnustasid teid kevadisel teatripeol Rolli-Olli preemiaga.

Kas teiste arvamus läheb hinge?

Kui ma tean, et olen hell, ei lähe arvamust küsimagi. Kuni olen nii tugev, et suudan seda taluda. Tahan alati jõuda ise arusaamisele, mismoodi mul üks või teine asi õnnestus. Kui ise olen ebakindel, siis ma ei torgi.

Tegelikult meeldib mulle üldse palju üksinda olla. Rollidki seeduvad siis kusagil ja lasevad mul lakke vaadata. Tekst jääb ruttu pähe, aga tegelase kuju tuleb hiljem, kobamisi. Vahel otsin paaniliselt õiget lahendust. Tegelikult leian alati iseenda seest mängitava tüübi üles. Ta on olemas, aga vaja välja kaevata ja puhastada.

Kus teile kõige paremad mõtted pähe tulevad?

Kiikudes. Jumaldan kiikumist. Oscar Wilde on öelnud, et ainus võimalus kiusatusest vabaneda on sellele järele anda. Eriti meeldib mulle tormiga mere ääres kiikuda. Vaatad merd, kiigud ja mõtled oma helgeid või musti mõtteid. Jalad maast lahti ja muudkui hõljun. Minu rekord on viis tundi kiikumist jutti. Ma ei saa rahulikult kiikedest mööda minna.