Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kogu elu spordiga sinasõprust pidanud Valdek Kauts loodab järgmisel suvel tõusta võrkpalliveteranide maailmameistrivõistluste pjedestaalile.
Mõni aasta tagasi panime Peeter Kaisiga käima kesk- ja vanemaealiste võrkpallisarja, mis on tänaseks üle Eesti suure populaarsuse võitnud, kõneles Vanalinna spordiklubi juhatuse esimees Kauts. Nädal tagasi võitsime oma meeskonnaga Tamperes esinduslikul turniiril üle 70aastaste konkurentsis hõbemedalid ja see ajas hamba eriti verele.
Akrobaatika tegi sitkeks
Energiline spordimees, Räämal sündinud ja üles kasvanud Kauts paistis juba poisikesena omaealiste hulgas silma erilise sitkuse ja osavusega. Tänu akrobaatikaharrastusele suutis ta pikki maid kätel kõndida ja kerge vaevaga saltosid visata.
Valdek oli Rääma poiste hulgas kõige kõvem kiviviskaja, rääkis Kautsi naabermajas elanud Karl-Udo Köösel. Hiljem, kui juba mõlemad õpetajad olime, kitkusime kana koolidevahelistel võistlustel. Tavaliselt võitis Kautsi juhitud Rääma kooli esindus esikoha ja meie, Karja tänava kooli võistkond pidi leppima teise kohaga.
Köösel märkis muiates, et Kauts oli kaval mees, tema lapsed tõid koolile palju punkte aladel, mida vähe harrastati. Käimine, tõkkejooksud ja teivashüpe kallutasid tihti vaekausi Rääma kooli kasuks, märkis Köösel.
Oma sportlaskarjääri kirkaimad medalid, Nõukogude Liidu meistrivõistluste hõbeda ja pronksi võitis Kauts paarkümmend aastat tagasi bridzhis. Erilise koha Kautsi auhindade kollektsioonis on leidnud kunagiselt N. Liidu kaitseministrilt Gretshkolt saadud nimeline käekell odaviske esikoha eest Kiievi sõjaväeringkonna tshempionaadil.
Olen aktiivsest bridzhimängust loobunud, sest mitut jumalat korralikult teenida pole võimalik, rääkis Kauts. Praegu läheb kogu energia võrkpallitreeningutele, sest peale veteranide meeskonna võtsin juhendada seltskonna, kes mängib vaid tervise huvides.
Vaevalt leiab meie linnas spordiorganisaatorit, kes on nii palju erinevate spordialade sarju käivitanud. Viiekümnendatel aastatel Rääma koolis kehalist kasvatust, keemiat ja bioloogiat õpetanud Kauts korraldas linnaosa jalgpallimeistrivõistlusi, kus osales seitse meeskonda.
Täismehena koos endiste õpilastega Pärnu Kalevi võrkpallimeeskonnas mänginud Kauts tuli ühel päeval mõttele, et trenni on huvitavam teha koos konkurentidega.
Võrkpall läks nii populaarseks, et linna meistrivõistlusi mängiti koguni kolmes liigas, meenutas Kauts.
Kautsi hoki oli populaarne
Lastestaadioni juhatajana tuli Kautsil ühel talvel mõte proovida hokit ilma uiskudeta mängida. Naljaga pooleks ettevõtmine paisus lõpuks turniiriks, kus osalesid kõik linna prestiizhikamad ettevõtted. Vähe sellest, Pärnus talvel laagris viibinud Platonovi võrkpallurid ja Soku korvpallurid kasutasid iga võimalust, et liuväljal hokikepiga litrit taga ajada.
Viimastel aastatel on petankivaimustus hakanud pisut taanduma bowlingubuumi ees, kuid Kautsi sõnade kohaselt on Lastestaadioni petankiplatsid suvel täis Soome ja Rootsi turiste.
Inimestele tuleb luua võimalusi sporti teha, võtab läbi ja lõhki spordimees meie jutuajamise kokku ühte lausesse. Kui me ei tee paku noortele huvitavaid üritusi, jäävadki nad arvutite taha istuma ja sellest on kahju.