Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuleval nädalal linastub Pärnu uue kunsti muuseumis noorema põlvkonna kinotegijate Andres Maimiku ja Jaak Kilmi dokumentaalfilm Elav jõud, mis räägib tööst ja töötusest, eneseteostusest ja stressist, mida töötaolek tekitab.
Elav jõud vaatleb kolme erineva sotsiaalse tausta ja maailmavaatega meest: Georgi kui luuserit, Peetrit kui intellektuaali ja Artot kui
yuppie
t. Filmi üks autoritest Andres Maimik leiab, et eriti eestlastel on raske ennast ametialaselt reklaamida ja jõuliselt väljendada.
Andres Maimik, millest sai alguse mõte teha film just niisugusel teemal?
Kõigepealt ma tahaksin toonitada, et enamik filme olen teinud oma kolleegi ja sõbra Jaak Kilmiga. Aga mõte hakkas idanema nii, et mul tuli teha pedagoogilise ülikooli filmi- ja videokateedris lõputöö. Valisin töötuse teema.
Tööintervjuud on huvitav sotsiaalne mäng, mis ei ole meeldiv katsumus tööotsijale ega tööandjale. Tööandja peab inimese nagu üle kuulama, ta paljastama ja lõpuks tihti ikkagi ära ütlema. Kui aga tööotsija on sattunud kord juba tsüklisse, et ta on käinud eri kohtades ja igal pool on ära öeldud, tekib tal stress või abitusetunne, et ju ma siis ei ole vastavalt kvalifitseeritud ja mul ei ole tööturul läbilöömiseks vajalikke omadusi.
Sageli on inimesel, eriti eestlasel, raske ennast ametialaselt reklaamida, jõuliselt väljendada, et just tema on see parim.
Filmis Elav jõud olete jälginud kolme tegelase elu, andmata oma hinnangut.
Üks viise asjad selgemaks, nähtavamaks teha on tegelasi vastandada. Nad moodustavad omavahel kontrasti ja see toob nende omadused paremini esile.
Üks tegelastest on 36aastane elupõline tööotsija, kes on teinud üle 30 juhutöö, aga pole kusagile pidama jäänud. Ta on kummalise mõttemaailmaga ringikulgeja.
Teine tegelane on keskealine intellektuaal, endine literaat, praegu vabakutseline, kelle sissetulekud ei elata teda ära ja kes tasapisi on muutumas asotsiaaliks, kellel ei ole kodu ega püsisuhteid. Ta otsib töökohta, mis talle stabiilsust pakuks. Paraku vana kooli intellektuaalina on ta liiga väärikas, et end tööturul vahetuskaubaks teha. Sestap ei oska ta ennast töövestlustel välja pakkuda.
Kolmas tegelane on meie parempoolse partei edukas valimiste manager, kelle elu on täis väljakutseid. Ta on aktiivne, töökas, kohusetruu. Kahele esimesele tegelasele pakub ta kontrasti.
Selles filmis jälgime elu kui protsessi, vaatleme, kuidas eri mentaliteedid põimuvad.
Dokumentaalfilm on jäänudki natuke vaeslapse rolli. Palju on selliseid teemasid, mis inimesi huvitavad ja neile korda lähevad, aga näha saab filme harva.
Meie dokumentalistid on sageli liiga tagasihoidlikud, liiga intelligentsed. Kui sa ise ei promo, ei vaata ju keegi. Inimesed armastavad vaadata lugusid enesest, kuid sageli ei teatagi, et niisugune film on tehtud.
Kes eesti dokumentalistidest on teile enim südamelähedased?
Ma arvan, et ma pole eriti originaalne, kui ütlen, et need on Sööt ja Soosaar.
Maimiku ja Kilmi käsi on mängus olnud niisuguste filmide nagu Isamaa ilu, Suur õde, Päkapikudisko, Welcome to Estonia juures ja need filmid pole vaatajat külmaks jätnud.
Ma loodan, et meil on õnnestunud meie filmidele natuke kandepinda saada.
Anne Alla