Nõnda käiakse New Yorgis

Pärnu Linnagaleriis ja kontserdimaja teise ja kolmanda korruse fuajees avati Eesti maalikunstnike liidu aastanäitus “Ma olen käinud New Yorgis”, kus näeb 32 kunstniku maale, installatsioone ja objekte.

Kõige vanem töö, Priit Joala “Noa laev”, on pärit 1988. aastast ning kõige värskem aktimaal 88aastaselt vanameistrilt Evald Okaselt.

Selle tõestuseks, et taies on tõesti verivärske, seisis pildil hoiatus “Värske värv”, mis avamise tähistamiseks maha rebiti.

Näts ja neoon

Kunstnik Toomas Altnurme valmistas näitusele kolmedimensioonilise installatsiooni, mis paikneb kolmandal korrusel. Kunstnik lubab tööd igal vaatajal nimetada nii, nagu keegi tahab, näiteks “Juudi jõulupuu” või “Tipi kasvab taevast alla”.

“Ma pole kunagi käinud New Yorgis, aga olen käinud San Franciscos ja Chicagos,” kõneles Altnurme. “Minu töö näeb välja nagu saluut ja sobib aastavahetuse meeleoluga. Kui mõelda New Yorgi peale, siis seal on hästi palju sära ja neoonvalgust.”

Katja Koort eksponeerib objekti “Hubba Bubba”, mis kujutab endast värviliste nätsudega ülekülvatud tooli.

“Ma pole professionaalne kunstnik, olen sinoloog ehk Hiina uurija,” lausus Koort, kelle kui hobikunstniku taies sündis New Yorgi kontseptsioonist lähtudes.

“Ehkki ma New Yorgis käinud pole, oleme kaudselt kõik seal viibinud, sest kogeme seda meedia vahendusel,” rääkis Koort.

Üks atribuute, mis tema sõnade kohaselt ameerika kultuuriga kaasas käib, ongi nätsunärimise komme.

Kuraator Erki Kasemets ütles, et Pärnu-näituse idee viib aastasse 1988, kui Tallinna laululava ruumes oli noortenäitus “Ma ei ole kunagi käinud New Yorgis”.

“Kutsusin maalikunstnike liidus näitusele eelkõige kunstnikke, kes on käinud New Yorgis. See oli nalja võtmes mõeldud,” selgitas kuraator.

Kasemets esitleb mitme toonasel näitusel esinenud kunstniku töid: väljas on taas Tiina Tammetalu, Andro Kööbi, Mall Parise ja Maire Kolli maalid.

“New Yorgi sümbol kujutab tippu, kuhupoole püüelda, unistust, tabamatut kõrgust ja metropoli,” kõneles kuraator. “1988. aastal loodeti otsest vaimset vabanemist. Kõik kunstisündmusedki kandsid sotsiaalset alatooni. Valitses naiivse vaimustuse aeg, loodeti imet.”

Kirev seltskond

Kasemets tunnistas, et tahab panna vaataja korraks mõtlema. Elavatel inimestel on olnud võimalus kogeda huvitavat ajastut totaalsete ühiskondlike muutustega.

Nõukogude perioodil oli hea olla kunstnik, looming oli privileeg. Tänapäeval pole kunstiga tegelemine tulus, vaid pigem isiku siseasi: kes suudab ja tahab olla kunstnik.

Ometi loovad kunstnikud samasuguseid töid kui 15 aastat tagasi. Kasemets tõi näiteks Ilmar Kruusamäe, kes eksponeerib Pärnus kahte tööd, millest üks on valminud 1990. aastal, teine kümme aastat hiljem.

Kuraator lisas, et ega ta kindla suunitlusega töid nii väga otsinudki. “New York on nimetaja, mille alla saab paigutada ülevaatlikult väga kireva seltskonna,” nentis ta.

Tagasi üles
Back