Kapral Aadu sidekaabel töötab nüüdki

15. jaanuari Pärnu Postimehes meenutab Olaf Esna artiklis “Mis maksavad madalad majakesed” juhtumit, kus Nikolai (Võidu) tänav 9 maja lammutamisel lõhuti ära rahvusvaheline telefonikaabel.

Töötasin tol ajal Pärnu kaugside jaoskonna juhatajana, mistõttu olin selle juhtumiga otseselt seotud. Tegelikult rebiti sidekaabel puruks maja asemele ehitatava elamu vundamendikraavi kaevamisel. Et mainitud kaabel oli sel ajal ainuke Eesti territooriumilt väljuv sidekaabel (Narva suunal olid kasutusel vaid õhuliinid), põhjustas selle lõhkumine palju pahandust.

Süüdistus pöörati linna peaarhitekti Linnakivi vastu, kes sama päeva hommikul oli andnud korralduse nihutada ehitatava hoone telgjoon kaks meetrit tänava poole, kooskõlastamata seda otsust tänava servas olnud kommunikatsioonide valdajatega.

Kõnealuse sidekaabli puutumatust jälgis tollal üsna agarasti KGB ja seda põhjusel, et kaablis töötasid tol ajal mitu sõjaväe ja ka KGB sidekanalit, samuti Moskva-Washingtoni “kuum” reservsidekanal. Sel põhjusel olid ka jaoskonna töötajad pidevalt julgeoleku luubi all.

Et see oli esimene linnadevaheline sidekaabel Eestis, väärib meenutamist selle saamislugu.

Poola sõjavangid sidetööl

1941. aasta juulis, varsti pärast Saksa vägede saabumist Eestisse alustasid sakslased Königsbergi-Riia-Tallinna kaabelliini ehitamist. Kaabel läbis selliseid linnu ja asulaid nagu Tilsit, Shiauliai, Jelgava, Salacgriva, Pärnu ja Märjamaa, kuhu ehitati vahevõimendusjaamad.

Kõigi vahejaamade hooned olid kapitaalsed ehitised. Igas jaamahoones oli umbes 80 ruutmeetri suurune aparatuuriruum ja eluruumid teenindavale personalile.

Eraldi kõrvalhoones asusid diisli-, aku- ja laoruumid ning garaazh. Pärnu vahejaam asus Riia maanteel, Alevi kalmistu kõrval maa-alal, kus praegu on viiekorruseline elamu. Ka ehitati vahejaamast mööda Tammsaare-Karusselli tänavat haruühendus Rüütli 21 asunud postkontorisse.

Olin 1941. aastal Häädemeeste algkooli kuuenda klassi õpilane. Ühel septembrihommikul ilmusid Pärnu-Ikla maanteele Saksa sõjaväe veoautod, mille veokastidest laaditi maha umbes poolteistsada poola sõjavangi. Mehed paigutati paarikümnemeetriste vahedega maanteele ahelikku ja nad alustasid maantee muldkeha serva kaablikraavi kaevamist. Kaevetöid korraldasid Saksa sõjaväestatud ehitusorganisatsiooni TODT vormis sakslased, kelle käes välkusid kooritud kasevemblad. Nii venis kaablikraav iga päevaga kilomeetrit paar-kolm Pärnu poole.

Erilise jõhkrusega paistsid silma kaevamistöid korraldanud sakslastest järelevaatajad. Kauaaegne Häädemeeste postkontori ülem ja hiljem sama kaabelliini teenindanud Paul Allmere rääkis hiljem siinkirjutajale järgmist:

”Kui sakslased kaablikraavi kaevamisega Häädemeeste alevisse jõudsid, tuli minu maja hoovi kaks poola sõjavangi. Näinud maja trepil ämbrit sigadele keedetud kartulitega, jäid mehed neid näljase pilguga silmitsema. Mul hakkas meestest kahju ja tõin neile toast pool pätsi leiba, mille need tänusõnade saatel pooleks murdsid ja kiiresti räbaldunud sõdurikuue põue peitsid. Läinud tagasi töö juurde, märkas üks “kubjastest” meeste kahtlaselt pungil põuesid ja nõudis rõveda sõimu ja kepihoopide saatel meestelt põue peidetu mahaviskamist. Mehed olid sunnitud seda tegema, mispeale kubjas leiva saabaste all maanteetolmu trampis…”

Kohe pärast kaablikraavi valmimist toodi autodega kohale suured, ligi kolm tonni kaaluvad kaablirullid, mis vangide käterammu abil teepervele lahti keriti ja seejärel kaablikraavi paigaldati.

Maandatud kaablil alustati kohe kaablijätkude monteerimist. Seda tööd tegid firma Siemens & Halske spetsialistid. Nende tööde tegemisel väärib märkimist sakslastele omane täpsus ja töö hea kvaliteet, millest annab tunnistust ka see, et veel kuuskümmend aastat hiljem leiab see kaabelliin kasutamist.

Königsbergi-Tallinna sidekaabelliin valmis 1942. aasta sügisel. Seejärel maandasid sakslased Soome lahte - Tallinnast läbi Rohuneeme Porkkala poolsaarele - kaks merekaablit, kus pandi tööle Helsingi-Berliini vahelised sidekanalid.

1944. aasta septembris, kui sakslased Eestist lahkusid, hävitasid nad enamiku Tallinna-Riia-Königsbergi vahel olnud vahevõimendusjaamadest. Neis olnud sideaparatuur ja seadmed demonteeriti ning viidi minema. Seejärel lasti jaamahooned õhku. Millegipärast jäid ainsana terveks Lätis Salacgrivas asunud jaamahoone ning Leedus Shiauliais olnud maa-alune punkerjaam.

Ajast ees kaabelliin

Pärast sõja lõppu kasutas Tallinna-Pärnu vahelist kaabelliini Nõukogude armee. Pärnu-Riia vahelise kaabelliini olid kohalikud elanikud paljudes kohtades ära lõhkunud ja see seisis kuni 1951. aastani kasutamata.

1949. aasta alul anti Nõukogude armee kasutuses olnud Pärnu-Tallinna vaheline kaabelliin tsiviilkasutusse. Sideministeeriumile üle antud kaabel allutati Tallinna liini tehnilisele sõlmele, mille ülesandeks oli see alates Tallinnast kuni Salacgrivani töökõlblikuks taastada.

Kaabli taastamiseks ja edasiseks hooldamiseks moodustati 1949. aasta kevadel Tallinnas ja Pärnus kaks kaablijaoskonda. Seejärel korraldati esimene kaablijätkajate koolitus.

Sõja lõpupäevil oli Pärnu jõge läbivat kaablit tabanud Pärnu pommitamisel lennukipomm ja vastmoodustatud kaablijaoskonna esimeseks tööks oli uue jõeülemineku ehitamine. See töö tehti ära Riiast saabunud tuukrite abiga.

1950. aasta kevadel alustati Pärnu-Salacgriva vahelise kaabli taastamist. Sel liinilõigul oli kaabel kapitaalselt lõhutud. Kohati oli kaablil sadade meetrite pikkuselt tükke vahelt välja lõigatud ja minema viidud. Seda tehti põhiliselt seatina saamiseks.

Seatinast valmistasid jahimehed haavleid, millest sõja järel oli suur puudus. Ka olid kaabelliinil välja lõigatud paljud pupiinipooli kastid, kust saadi kampolimassi. Seda kasutati viljapeksu- ja teiste masinate ajamirihmade määrdeks.

1951. aasta juunis allutati Tallinna-Riia kaabelliin koos Pärnu kaablijaoskonnaga Riias asunud üleliidulisele kaablimagistraalide rajoonile nr 5 ja Eesti territooriumil olev kaabelliini lõik, mis nüüd kandis üleliidulist tähist KM-11 (kaablimagistraal nr 11), anti Pärnu kaugside kaablijaoskonna teenindada.

Tolle aja sidetehnika arengus oli see kaabelliin veel paljus esimene. Nii rakendati 1962. aastal sellel liinil esimest korda Baltikumis tööle transistoridel töötav kõrgsageduslik tihendusaparatuur. Minski sideinstituut katsetas siin nende konstrueeritud uusi sideseadmeid.

Tänu kapral Aadule kasutab firma Elion veel praegusel, kõrgtasemelisel digitaliseeritud ajastul omaaegset kaabelliini.

Vaino Kallas

Tagasi üles