Eesti Vabariigi 92. aastapäev on möödas. Kriisiajale vaatamata tähistasime seda väärikalt: pealinnas ja ülikoolilinnas riigivõimu eestvõttel, vabariigi sünnilinnas Pärnus linlaste ja pärnumaalaste algatusel.
Jaanus Männik: Kes minevikku ei mäleta
/nginx/o/2016/07/25/5657923t1hab6d.jpg)
17. märts 2010, 11:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tunnustatud on presidendi aastapäevakõnet, siinkirjutaja aga tahab eriti rõhutada Kilingi-Nõmmelt pärit kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa täpset, tugevat ja veenvat sõnumit.
Kindral räägib hoiatavalt ja kainestavalt ”infoühiskonna strateegilistest lahingutest, mis käivad eetris ja meie peades“. Lollitada võib nii infopuudus kui -uputus, kreenis infost rääkimata. Ajaloost teame, et veel eelmise sajandi teises veerandis kaotas Hitleri järgi joondudes aru Goethe ja Wagneri rahvas. Küllap Puškini ja Glinka isamaal 1917. aastal moodustunud Lenini-Stalini absurdirežiimi mõjutuselgi.
Samal ajal tõuseb naaberriigi valitsevates peades ja eetris Vene rahvastki kümneid miljoneid hävitanud stalinism taas ausse. Gaasitoru ootavate Euroopa vägevate vaikival möödavaatamisel.
Tänavune Eesti sünniaasta nael, 90 aastat Tartu rahulepingust, on kohustanud ja kohustab meid uurima ja mäletama just faktilist iseseisvumist – kurnava, kuid võiduka Vabadussõja tulemusena.
Selles mõttes on hariv ja tänuväärne Pärnu muuseumi (mis salata, üldsusele pooljuhuslikult) ülesleitud, talletatud ja eksponeeritav Tartu rahu aastapäeva kajastav Eesti aja lugu ”Vabaduse kullakoormad“. 15. märtsil sai hobuvankrite kullavoorist Jamburgist Komarovka jaama Tartu rahu järgsesse Eestisse 90 aastat.
Kes veel pole muuseumis seda näitust vaadanud, sellel soovitan seda teha. Kindral Laaneotsa parafraseerides: rahvusriikluse tähendus vaataja peas tugevneb-selgineb näitusel kindlasti veel.
15 aastat tagasi, riigikogu VIII koosseisu algaastal, kui Eesti Pank Tartu rahu 13 tonni kulda ehk 15 miljonit Tsaari-Venemaa kuldrubla maha müüs – pangajuhtide väitel olnud seda tülikas ja rahapoliitiliselt ebamõistlik hoiustada –, kirjutasin artiklis ”Maavillaselt maavillasest isamaast“ (Eesti Sõnumid, 17.08.1995): ”Mu täditütar, kelle Vändra õpetajast isa Jüri Kibbar juhtis Tartu rahu järel tööroodu komandörina kulla Eestisse toomist – hobuvooriga Jamburgi raudteejaamast üle purustatud sildadega Luuga jõe jää –, arvab, et kullavarude mahamüümise järel pööras tema taat hauas ringi. Aga kindlasti mitte ainult tema …“
Rääkisin täditütre peres tallel olevatest kullatoomise mälestustest Eesti Panga juhtidele ja riigikogu rahanduskomisjonis. Piinlik öelda, kuid vististi ei pärssinud nendesse süüvimist ainult avalikkuse pahameel kullavarude müügi üle, vaid kümne miljoni dollari tuuldelennutamise protsesski.
Hea, et Eesti Pank nüüd ajaloo talletamist toetab ning näitust Eesti Panga muuseumis eksponeerib: märtsi lõpus viiakse väljapanek Pärnu muuseumist sinna.
Osa ajaloolasi, eriti poliitikuist ajaloolased, räägivad paljusõnaliselt üheselt mõistetava ehk objektiivse ajalookäsituse võimatusest. Kui ja kuna ühiskond on demokraatlik, pluralistlik ja tolerantne, võivat vaata et iga riik (või ajaloolanegi) kirjutada oma, tõepärase(?!) ajaloo.
Kimbatust tekitav on jälgida näiteks suuresti KGB arhiivindusele tuginevaid uurimistulemusi president Pätsi ja juunipöörde kohta kõrvuti nende kriitikaga, sealhulgas eriti Sofi Oksaneni ja Imbi Paju populaar-harivaid õudusraamatuid stalinismist. Pole ime, kui Laari, Savisaare ja Ansipi leeride soov (üle)tähtsustada oma seltskondlikku rolli kujundab lõpuks hägustatult arusaamatu pildi Eesti lähiajaloostki.
Minevikku – nii kaugemat kui lähemat – on mõistlik, et mitte öelda eluliselt kohustuslik uurida, analüüsida, mäletada ja talletada adekvaatselt. Alati ja kõigil, eriti aga eluõigust ja püsimist nõutaval väikerahval. Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, nagu on öelnud klassik.