Punakotkaste pommirünnakud Eesti linnadele

Pärast Punaarmee lahkumist Eestist 1941. aastal alustas punalennuvägi Eesti linnade pommitamist, aastatel 1941-44 tabasid pommid linnu 53 korral.

Esimene suur Punaarmee õhurünnak Narvale oli 1942. aasta märtsis ja järgmine sama aasta oktoobris. 1943. aastal need jätkusid, 14. jaanuaril pommitati linna 12 tundi järjest. Kokku toimus aastatel 1942-44 Narva linnale 23 õhurünnakut.

Narva hävitamine

Korduvate õhurünnakute tõttu Narvale alustas Saksa rindejuhatus 25. jaanuaril 1944 linnaelanike evakueerimist. 1. märtsil, mil linnast oli evakueeritud umbes 85 protsenti elanikest, tuli järjekordne venelaste õhurünnak, mis kiirustas viimaseid linna jäänuid sealt lahkuma. Linn jäi inimtühjaks.

1944. aasta veebruaris jätkusid lahingud Narva rindel. Kui Nõukogude armee nägi, et kõigile pingutustele vaatamata linna kätte ei saa, võttis ta kasutusele igivana taktika: kui linn ei alistu, tuleb see hävitada.

6. märtsi õhtul algas Narvale 11 tundi kestev õhurünnak. Umbes 200 Nõukogude pommitajat heitis sel ööl alla ligikaudu 3600 süüte- ja lõhkepommi. 6. märtsi keskööl oli Narva tohutu kohisev tulemeri. Tuli möllas linnas veel kogu järgmise päeva.

Ööl vastu 8. märtsi alustasid venelased taas õhurünnakuid ja 9. märtsi hommikuks oli Narvast järel suitsev varemete hunnik. Linna 3550 kivihoonest oli võimalik taastada elamiskõlblikuks vaid 198. Hävinud olid kõik ajaloolised hooned: raekoda, iidne börsihoone, kaalukoda, Peeter Suure muuseum.

Hiljem ajas Nõukogude võim Narva linna purustamise sakslaste süüks. Narva varemeid pildistati. Fotod koondati kahte albumi ja esitati süüdistusdokumentidena Nürnbergi kohtule.

6. märtsiga polnud punakotkaste õhurünnakud kunagisele hansalinnale lõppenud. Jätkuvalt pommitati Narva varemeid 17. ja 19. märtsil ning 25. juulil 1944.

Terrorirünnak Tallinnale

9. märtsi õhtul algas suur õhurünnak Tallinnale. 1942. aastast oli linnale tehtud juba 16 väiksemat rünnakut. Seekordse pommitamise tulemusel hävis aga kolmandik Eesti pealinnast ja ligi 50 protsenti sealsest elamispinnast.

Selle terrorirünnaku ajal hukkus 463 ja haavata sai 659 Tallinna elanikku. Hävis 4073 elamut ja umbes 20 000 inimest jäi peavarjuta. Surma sai 50 sõjaväelast ja 121 vene sõjavangi.

Pommitamises hävis palju ajaloolisi hooneid ja kultuurimälestisi, nende hulgas Estonia teatri hoone, Raekoja platsil asunud vaekoda ja Niguliste kirik. Tugevasti sai kannatada raekoda.

Saksa relvajõud ei saanud selle pommitamisega nimetamisväärset kahju ja see oli kättemaks Eesti rahvale, kuna hävitati nende elamud, kodune vara ja toiduvaru.

9. märtsi pommitamisel oli üsna palju viisnurkadega lennukeid, mis Tallinna peale ei tulnudki. Seda mitte armastusest hansalinna vastu, vaid oma nahka säästes: peljati allatulistamist. Surmav last visati alla kümneid kilomeetreid enne sihtmärki. Nii summisid punakotkad pomme Kautla ümbruse metsadesse ja rabadesse, aga ka mujale.

Samal ajal kirjeldasid Nõukogude infoallikad terrorirünnakut kui “suurt võitu” fashistliku Saksa armee üle.

Eesti Laskurkorpuse 249. laskurdiviisi ajaleht Tasuja kirjutas 15. märtsil: ”Neil päevil sooritas meie lennuvägi tugeva pommirünnaku Tallinna sadamas asuvaile vaenlase laevadele ja Tallinna raudteesõlmes olnud Saksa sõjaväerongide koondisele. Pommitamise tagajärjel tekkisid tulekahjud. Põlesid sõjaväe-, põletusainete- ja laskemoonarongid. Tulekahjusid saatsid plahvatused. Suuri tulekahjusid ja plahvatusi märgati ka vana sadama, mereväe arsenali, bensiinihoidlate, keemiavabriku ja püssirohuladude piirkonnas. Tulekahjud olid meie lennukite meeskondadele nähtavad 250 kilomeetri kaugusele.“

Selle nõukogude infoallikaile nii iseloomuliku valetamisega püüti korpuse eestlastest sõjamehi uskuma panna, et Tallinna pommitamine oli ainult järjekordne löök Saksa relvajõudude pihta ning kannatada said vaid sõjalised objektid.

Ei poolt sõnagi sellest, et hävitati pool linna elamispinnast ja paljud ajaloolised kultuuriobjektid.

Möödunud sõja päevil pommitasid venelased Tallinna 18 korral.

Diversandid Tallinnas 9. märtsil

Tallinna pommitamisest teatakse üsna palju, kuid mõnda olulist detaili puudulikult või üldse mitte. Seda teemat on nüüd lähemalt uurinud ajakirjanik Jüri Liim, kellel on õnnestunud leida mitu tunnistajat, kes töötasid neil päevil Saksa julgeolekuteenistuses ja kellel olid seetõttu otsesed kokkupuuted tollaste sündmustega.

Nagu on selgunud, oli 9. märtsil kell 20 Tallinnas ette nähtud õppehäire. Õhurünnak linnale algas aga pool tundi varem. See tähendab, et venelased olid õppehäirest hästi informeeritud. Hiljem leidis see arvamus kinnitust.

9. märtsi pommitamise esimene rünnakulaine tuli Soome lahe poolt. Koos linnale heidetud ”jõulupuude“ süttimisega heideti alla langevarjureid-diversante, kes loopisid majadesse süütepudeleid. Saksa julgeoleku väeosa sõdurid lasksid paljud langevarjureist kohapeal maha. Ligemale sadakond diversanti, kelle hulgas oli palju naisi, saadi elusalt kätte.

Nagu kinnivõetute ülekuulamisel selgus, olid need põhiliselt Leningradi ja Pihkva oblastist ning Petserist kokkukorjatud venelased. Kuu aega koolitati neid pingsalt Leningradi lähistel. Seejärel imbusid nad üle rindejoone aegsasti Tallinna. Langevarjureid heideti alla nende dubleerimiseks, et tagada pommitamise ajal signaliseerijate tegevus juhuks, kui linna saadetud diversandid on mingil põhjusel tegutsemisvõimetud või kinni võetud.

Agentide ülesanne oli tekitada pommitamise ajal Tallinnas hoonete süütamisega segadust ja paanikat. Samuti pidid nad süütamiste ja signaalrakettidega suunama lennukeid sihtmärkidele.

Et tõhustada tulekahjude levikut, korraldasid diversandid linnas mitu vaenuakti. Kohe pommitamise algul kadus veevärgist vesi. Lõõmavat tuld ei saanud kustutada. Hiljem selgus, et nii veevärgi peasõlme kui elektrisüsteemide peakanali olid diversandid õhku lasknud.

Tallinna pommitamist juhendasid inglased

Iidse Tallinna pommitamine oli mõttetu ja niisama kuritegelik kui liitlasvägede lendurite totaalne purustamistöö ajaloolises kultuurilinnas Dresdenis. Juba varsti pärast pommitamist hakkas rahvas rääkima, et seda tehti inglise instruktorite juhendamisel. Nagu nüüd tunnistajate abil on selgunud, vastasid arvamused tõele.

Nimelt tulistas Tallinna kaitsnud õhutõrje (või olid need öölendurid, see pole täpselt teada) põlema Inglise pommituslennuki Mosquito ja see kukkus Ülemiste järve juures alla.

Lenduril õnnestus langevarjuga alla hüpata ja pääseda vigastusteta. Pommitamise ajal oma ülesandeid täitnud julgeolekupolitsei töötajad panid langevarju tähele ja said piloodi haaranguga kätte. Selleks osutus kaptenipagunitega naispiloot Kanadast.

Piloot tunnistas ülekuulamistel puhtsüdamlikult, et ta on kommunist ja esimese rünnakulaine üldjuht. Samuti rääkis see naispiloot põhjalikult Tallinna pommitamise plaanide teostajatest ning elluviijatest. Ka avaldas ta andmeid venelaste relvastuse ja teadaolevate rünnakuplaanide kohta. Pommitamist õpetasid punakotkastele inglastest instruktorid.

Iga rünnakulaine eskadrilliga oli kaasas inglise instruktor-navigaator, kelle ülesanne oli kindlustada linna strateegiliste objektide hävitamine. ”Tommide“ ülesanne oli samuti ”jõulupuude“ viskamine õigel ajal ja õiges kohas.

Inglastest instruktorid olid kaasas teise rünnakulaine ajalgi, kuid juba väiksemal arvul, sest siis ei saadud pommide allaheitmisel enam eksida: lõõmav linn oli hea orientiir.

Nagu ülekuulamistel selgus, tähistasid punalendurid 8. märtsil võimsalt naistepäeva. Eht vene kombe kohaselt rüübati suurtes kogustes piiritust, lauldi, tantsiti... Parandades järgmisel päeval päid kangema kraamiga, olid punakotkad veel pommitusretke ajal “aurused”.

Siinkirjutajale jutustas üks Eesti Laskurkorpuse orkestris teeninud meestest, et nende orkestrist oli 9. märtsil osa mehi viidud Leningradi lähedale lennuväljale, kus nad olid pidanud Tallinna pommitanud lenduritele mängima.

Iga pommitamislaine järel tagasi pöördunud lendurid soovinud üksteisele õnne, tõstnud ohtralt klaasi ja vihtunud kamarushkat tantsida.

Õhurünnakud teistele Eesti linnadele

Tallinna ja Narva pommitamisega 1944. aasta märtsis polnud õhurünnakud Eesti linnadele lõppenud. Rünnakute seerias oli järgmine Tartu. Tartut oli varemgi mitmel korral pommitatud.

26. märtsil 1944 algas esimene rünnakulaine Tartule umbes kella kuue paiku õhtul ja kestis ühtejärge neli tundi. Pärast paaritunnist vaheaega algas teine laine, mis lõppes alles järgmisel päeval viie paiku hommikul. Kuigi õhurünnakud Tartule kestsid vaheaegadega ühtekokku ligi 11 tundi, oli nende intensiivsus väiksem kui Narva ja Tallinna pommitamise ajal.

Tallinnaga võrreldes oli inimohvreid vähem, kuna pärast Tallinna pommirünnakut oli siit hulk vanureid ja lapsi evakueeritud. Kuna Tartu hoonestus, eriti äärelinnas, oli rohkem hajutatud kui Tallinnas, jäid siin puhkenud tulekahjud enamikus lokaalseks ega kasvanud üleüldiseks tulemereks. Tartu pommitamise ajal sai surma ligi sadakond tsiviilisikut ja hävis umbes 80 elamut.

1944. aastal tegid venelased õhurünnakuid teistelegi Eesti linnadele. 6. märtsi hommikul lendasid Nõukogude lennukid üle Petseri linna ja heitsid pomme iidsele kloostrile.

Kloostri pommitamisel ei saanud olla tegemist eksituse, vaid sihipärase terroriaktiga, sest ajal mil punakotkad kloostrile pomme heitsid, oli ilm päikesepaisteline ja selge ning nähtavus ülihea.

8. märtsil toimusid õhurünnakud Jõhvile ja Tapale. Mõlemas linnas puhkesid tulekahjud ja hävis hulk elamuid ning tööstushooneid.

Vahetult enne Nõukogude armee saabumist Pärnu, kui sakslased olid Eestist juba lahkunud, pommitasid Pärnut inglased. Selle kohta on inglaste kaugpommitusmaterjalides märkus. Samuti kirjutas “The World Almanack 1949 and Book of Facts”: ”In Estonia British planes bombed the port of Pernau.“ (Briti lennukid pommitasid Eestis Pärnu sadamat.)

Vaino Kallas, lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja