Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vt Ignar Fjuk, Tere, sina!, 3. märtsi Pärnu Postimees
Sõnad, mida oma keeles pöördumisel teiste inimeste poole kasutame, osutavad suhetele. Sõnad defineerivad suhteid. Mõnele inimesele saan ma öelda No nüüd sa panid küll puusse!, teisele ei saa. Suhted on erinevad ja seetõttu on tarvis suhtlemiseks erinevaid sõnu. Nii nagu muudeski valdkondades, võib muidugi ka suhetes läbi ajada primitiivsemalt ja nüansirikkamalt.
Minu enda vaateid on mõjutanud mitu kultuuri. Lisaks kasvamisele eesti klassikaliste arusaamade keskel olen elanud sakslaste seas, kus teie ja sina vahekord on üldreeglina ikka veel lausa täppisteadus, ning veetnud mõne aasta ameeriklaste keskel. Ameeriklaste inglise keel ei tee formaalselt vahet teie ja sina vahel, küll on väga laialdaselt levinud üldine semulik hoiak, mis sisuliselt tähendab kõigi sinatamist. Seal võib pastor jumalateenistusel koguduse poole pöörduda väljendiga, mida võiks tõlkida Hei, kutid!, ning ülikooli professor kuulda oma tudengitelt, et ta on lahe kuju.
Tunnistan, et mind on häirinud ja viinud segadusse üha valdavamaks saav sinatamine Eestis. Seepärast tunnen vajadust öelda välja seisukoht, mis erineb Ignar Fjuki omast (kellest ma lugu pean, aga isiklikult ei tunne ning keda mul oleks raske esimesel kohtumisel sinatada, hoolimata tema tungivast soovist).
Teie inimestevahelises suhtlemises ei osuta meie kultuuris võõraks ja vaenlaseks tunnistamisele ega pruugi kaugeltki mingit mürgiampulli sisaldada. Teie tähendab lugupidavat pöördumist ja see juurdub meil sügavasse keelelisse kultuurkihti, mis nüansseerib inimestevahelised suhted olukorrale sobivate väljenditega.
Tahaksin teie öeldes väljendada lugupidamist inimese vastu, keda ma veel hästi ei tunne, ja sina lausudes lähedast sõprust, mis osutab suhtele, millel on juba oma ajalugu.
Möönan, et meie ühiskondlikes tavades kahjuks ei ole üheselt mõistetavaid ja üldlevinud traditsioone selle kohta, millal, mis tingimustel ja millisel viisil on kõige kenam sujuvalt kokkuleppele jõuda teie asendamises sinaga.
Erinevate inimeste suhtlusdistantsi taju on erinev. Kui üks tunneb, et on juba aeg sina peale üle minna, siis teise meelest võib see olla veel ebamugav. Olen olnud kimbatuses, kui peaaegu võhivõõras inimene on mulle familiaarselt sina öelnud ja mulle on ta tõesti veel sedavõrd kauge, et ei saa talle samaga vastata. Siis kujunebki välja veider olukord, kus üks räägib sina ja teine teie. Enamasti on neil kordadel nõnda, et see üks seda vastuolu ei märkagi.
Oleks tore, kui üleminek toimuks vastastikusel kokkuleppel, kusjuures klassikaliste viisakusreeglite järgi teeb ettepaneku selleks kas naine mehele või vanem nooremale.
Siinse repliigiga tahaksin ennekõike osutada rikkusele meie keeles ning mitmekesisusele meie suhetes. Teie ja sina õige kasutamine õigel ajal räägib meie oskusest inimsuhteid tundlikult tõlgendada. Väärtustagem seda rikkust.
Üllas Tankler, lektor ja pastor