Autorataste all annab tunda aastakümnetetagune töö

Tänavune vahelduv talv on teekatetele olnud halvem püsivalt külmast ilmast. Ebasoodsat mõju tugevdab libedusetõrjeks kasutatav sool, mis hoiab teekatte niiskena. Vahelduvad külm ja sula avardavad poore, pinnasesse pääseb rohkem vett. Nii hakkabki teekate murenema ja tekivad löökaugud kohtades, kus on palju peenikesi pragusid või avatud poore. Selle ennetamiseks peab kate olema võimalikult tihe.

Eestis kasutatakse palju pindamist, mis ühtlasi parandab katendi karedust.

Üldiselt on löökaugud vanade teekatete probleem. Uuendamata, 20-30 aasta vanuses ja vaid lappimisega korras hoitud kattes tekivad ikka löökaugud ja ükskord saab neid rohkem, kui parandada jõutakse. Sellised katted tuleks eelnevalt uuendada.

Löökaukude kõrval häirivad sõidukijuhte üles kerkinud servadega põikpraod. Põikpragude probleemiga tegelevad kõik Põhjamaad, sellise teekahjustuse põhjuseks peetakse kattekihtide liigset jäikust.

Möödunud talvel uuris põikpragude põhjusi AS Teede Tehnokeskus, kuid selget tulemust ei saadud. Minu teada kate liig jäik ei olnud.

Varem Pärnu kandis olnud, tuhaga stabiliseeritud alustes tekkinud põikpraod olid tingitud aluse liigsest jäikusest, mida 20-30 aastat tagasi ei osanud keegi ette näha. Praeguseks peaksid need katendid olema juba ümber ehitatud.

Sõidumugavust mõjutavad vähem piki- ja diagonaalpraod, kuid neist võivad alguse saada muud kahjustused. Pikipraod tekivad üldiselt ebasobivast mulde- või aluspinnasest. Seega sõltub pragude hulk mitmekümne aasta taguste tööde kvaliteedist, ajast, mil õgvendati teid ja remonditi muldkehi.

Praegu me uusi teid peaaegu ei ehita, remondime vaid vanu. Pikipragudest lahtisaamiseks tuleks tee ümber ehitada täies ulatuses, alates muldkehast.

Pikipragude remont on uue tee ehitamisest palju odavam. Möödunud aastast otsitakse geosünteetide kasutamisega raha säästvamaid võimalusi, et vähendada pikipragude teket. Kindlaid tulemusi ei ole veel teada.

Maanteede projekteerimiseks ja ehitamiseks on hulgaliselt normdokumente, millest osa on euronormid, osa kohalikud. Neist peaks piisama. Et riigis tegeldakse põhiliselt olemasolevate teede remondiga, võib probleeme olla vaid olukorra hindamisega. Nõrgad ja külmaohtlikud kohad on sageli väga lokaalsed ja tee projekteerija ei pruugi neid avastada. Sellised kohad ilmnevad halvemal juhul juba valmis teel.

Enamik kruusateid on tekkinud aegade jooksul stiihiliselt, neid ei ole kunagi projekteeritud. Viimasel 15 aastal pole kruusateid rahapuudusel remonditud, selliste rajatiste põhjatuks muutumine ongi enamasti külmakerke tulemus.

Kui kevadsula ajal ei piirata varakult teel lubatavat koormust, võib isegi üksik raske auto vajutada katendi ja aluspinnase segamini. Kuivade ilmade saabudes taastub kruusatee kandevõime kiiresti, aga siis tekib tolm. Minu teada pole remonditud teedel olulisi külmakerkeprobleeme olnud, need võivad esineda remontimata teedel.

Minu arvates ehitatakse praegu teid heal tasemel.

Maano Koppel, Tallinna tehnikaülikooli teedeinstituudi professor