Eestlased ei leppinud Saksa okupatsiooniga

1941. aasta juulis vabanes Eesti Saksa relvajõudude abiga esimesest nõukogude okupatsioonist, mis jätkus aga Saksa okupatsiooniga.

Vaatamata Saksa armee abile Eesti vabastamisel 1941. aastal nõukogude okupatsioonist ja nende toetamisele jätkuvas sõjategevuses, ei toonud see kuidagi kaasa eesti rahva leppimist Saksa okupatsiooniga. Rahva meelest ja mõttest ei läinud kaotatud iseseisvus.

Sakslaste korraldusel seati küll ametisse Eesti Omavalitsus, direktoorium eesotsas dr Hjalmar Mäega, kuid selle võimupiirid olid väga väikesed. Selle liikmed ei olnud ministrid, vaid direktorid. Ka kutsuti Omavalitsuse korraldusel ellu Eesti Vabariigi aegsed linna-, maa- ja vallavalitsused, kuid ilma volikogudeta. Samal ajal puudus Mäe Omavalitsusel rahva usaldus ja toetus.

Totter maarahvas ja eesti sead

Saksa tsiviilvõimud käitusid nii, kuidas heaks arvasid. Seal, kus sakslastele oli kasulik, pandi maksma endised, Eesti Vabariigi seadused. Kui need ei sobinud, rakendati nõukogude seadusi. Ja kui kumbki ei sobinud, rakendati kolmandaid - Ida-alade seadusi.

Nii arvati nõukogude võõrandatud talud ja majad sõjasaagina Saksa riigi omandiks ja neid ei antud omanikele tagasi. Eestlastele olid ette nähtud väiksemad toidunormid kui Saksa kodanikele. Sakslaste palgad olid kõrgemad kui eestlastel, kuigi nad tegid ühes ja samas asutuses üht ja sama tööd.

Keelati ära isamaaline kirjandus. Pidevalt rõhutati, et eesti rahvas peab olema sakslastele lõpmatult tänulik kommunistlikust ikkest vabastamise eest.

Rahvalt nõuti panuseid sõja kasuks, kusjuures toonitati, et eesti rahva saatus pärast sõda sõltub osutatud teenete hulgast.

Niisuguste väidetega püüti eestlaste käest välja pigistada üha rohkem panuseid Suur-Saksamaa heaks. Samal ajal ei räägitud kunagi konkreetsest vastutasust. Otse vastupidi: hakkasid liikuma kuuldused, et pärast sõda asustatakse eestlased ümber Karjalasse või Peipsi taha ja et mitte kõik eestlased pole “väärt” kandma Saksa kodaniku nime.

Sakslased neid kuuldusi ümber ei lükanud, kuid ei julgenud ka tunnistada, et Hitleri nn Uues Euroopas kuulub Eesti lahutamatu osana Suur-Saksamaa külge.

Need kuuldused eestlasi siiski eriti ei häirinud. Sõja lõpp oli veel kaugel ja seetõttu loodeti, et aja möödudes muutub sakslaste poliitika Eesti suhtes.

Konflikte esines ka rindel võitlevate Eesti pataljonide ja sakslaste vahel. Pataljonide juurde määratud saksa nn sideohvitserid käitusid eesti sõdurite ja ohvitseridega ülbelt. Nende jutus esines kogu eesti rahvast halvustavaid ütlemisi, nagu “totter maarahvas”, “eesti sead” jms.

Esimestel sõja-aastatel keelati eestlastel oma rahvusvärvide kandmine põhjendusel, et kui ei ole riiki, ei ole ka selle riigi sõdurit. Neil põhjustel lahkusid paljud eesti soost ohvitserid ennetähtaegselt rindelt. Kuigi eestlastest sõdurid võitsid oma tublidusega Saksa kõrgemate väejuhtide lugupidamise, jäid nad esialgu ikkagi idaala töötajate kategooriasse. Neile ei antud Saksa ega Eesti sõjaväetunnuseid ega ka Saksa autasusid. Eestlaste kangelaslikkuse eest autasustati neid selleks eraldi välja mõeldud aumärgi - idamedaliga.

Rahvaste holokaust

Kohe Saksa okupatsiooni esimesel aastal pühendus Saksa salapolitsei Gestapo ebainimliku järjekindlusega juutide hävitamisele. 1941. aastal oli Eestisse jäänud umbes 2000 juuti, mis moodustas ligi pool nende endisest arvust. Siiajääjad uskusid, et nad on süütud, ei tundnud seetõttu hirmu ega pagenud. Suuremalt osalt olid need juba vanemad inimesed, kelle juured olid sügavalt Eesti pinnas.

Neile kõigile sai osaks shokk. Kui kohalikud juudid olid likvideeritud, hakati Eestisse tooma juute teistelt sakslaste okupeeritud aladelt ja hukati siin. Juutide saatus tuli ilmsiks hiljem, sest gestaapo peitis hoolikalt oma teo jälgi. Selle avastas ja teatas liitlaste diplomaatidele välismaal Eesti põrandaalune liikumine.

Samaaegselt juutidega langes Gestapo küüsi hulk eestlasi. Paljud kaotasid süütult oma elu seetõttu, et sakslaste kätte sattusid NKVD koostatud nimekirjad, mis bolshevikud olid teadlikult maha jätnud, et vabaneda vihatud kodanlikest vaenlastest. Osa võltsingutest avastati, kuid tuhanded aeti Saksa koonduslaagritesse ja suur osa neist hukati.

Sakslased vangistasid palju inimesi nõukogude käsilaste või eestlaste omavahelisest vaenust ajendatud valesüüdistuste põhjal. Sageli olid pealekaebajaiks 1940. aastal nõukogude okupatsioonivõimu pärast kannatada saanud isikud ja maavaldajad, aga ka Saksamaale evakueerunud ja nüüd naasnud baltisakslased. Üks neist, gestaapo teenistusse läinud baltisakslane kuulis, et venelased olid liberaal Jaan Tõnissoni Siberisse küüditanud, ja hüüatas: “Seda parem! Selle töö on nad meie eest ära teinud!”

Rahvuslaste arreteerimine 1944

Sakslaste terror toimus lainetena. Esimene laine, mis tuli samaaegselt Saksa relvajõudude saabumisega Eestisse, oli suunatud kommunistide ja juutide vastu. Edasi toimusid need pikkade vaheaegade järel pursetena. Tavaliselt olid need seotud Hitleri mõne ägeda kõne või ebaõnnestumisega rindel. Teisalt pani Hitleri iga võidurõõmus kõne gestaapolaste südamed härduma ja siis tühistati kohtuotsuseid ja vabastati vange, vahel isegi suurel hulgal.

Erinevus NKVD ja gestaapo tegevuses seisnes selles, et NKVD kätte sattunuil ei olnud enam mingisugust lootust oma süütust tõestada ja nende küüsist vabaneda. Gestaapo aga võttis sageli tunnistajate ütlusi ja süütust argumenteerivaid tõendeid arvesse ja vabastas süüdistatava. Näitena võib tuua 1944. aastal arreteeritud eesti rahvuslased.

Kellegi käikulastud nimekirjade alusel arreteeris Gestapo 1944. aasta juulis ligi 300 Eesti Vabariigi Rahvuskomiteega seotud isikut, kuid suurem osa neist peagi vabastati. Kuu hiljem oli vangis 63 isikut ning enne sakslaste lahkumist Eestist vabastati veel 54 arreteeritut. Seitse neist viidi Saksamaale koonduslaagrisse.

Eestlaste suhtumine sakslastesse

1942. aastal, kui rinne oli Eestist kaugemale liikunud, vähenes otsene punase rezhiimi oht. Eestlased võisid hakata mõtlema oma vabariigi saatusele ja elu korraldamisele.

Et sakslased olid meie ettepaneku võidelda Punaarmee vastu võrdõiguslike liitlastena tagasi lükanud, ei leidnud eesti rahvas enam põhjust end ohverdada Natsi-Saksamaa eesmärkide eest ja hakkas käimasolevasse sõtta suhtuma kui kahe suurriigi omavahelisse konflikti.

Kuid sakslaste Eesti iseseisvuse vastasest poliitikast hoolimata oli enamiku eestlaste poolehoid ikkagi sakslaste poolel ja sooviti võitu Saksa relvajõududele. Eestlaste seisukoht oli, et kui kommunism on hävitatud, on aega vaadata, mis saab edasi. Neist seisukohtadest kinni pidades ei teinud eestlased midagi sellist, mis oleks kahjustanud Saksa relvajõudude tegevust.

Eesti rahvas teadis, et sakslaste nõrgenemine toob kasu punasele võimule, mis eesti rahva 1940.-41. aasta kogemuste põhjal oli Hitleri rezhiimist võrreldamatult koletum ja verisem.

Eestlaste toetus Saksa relvajõududele oli eriti aktiivne siis, kui oli tegemist Eesti piiride või territooriumi kaitsmisega. Eesti Omakaitse tegi kahjutuks kõik katsed siia nõukogude langevarjureid saata.

Autonoomiakava ja mobilisatsioon

Kui 1941. aastal Eestisse tulles ei lubanud sakslased moodustada eestlastest koosnevaid üksusi, väites, et “vere au kuulub ainult sakslastele”, siis 1942.-1943. aastal eestlased seda “au” enam ei soovinud.

Sakslaste üleoleva suhtumise tõttu eesti sõduritesse ja rahvasse polnud 1942. aastal enam vabatahtlikult sõjaväkke astujaid. Nüüd hakati eestlasi meelitama loosungitega. Eesti sõdureid kutsuti vabatahtlikult punaste vastu võitlema küll Uue Euroopa nimel, küll Õhtumaa kultuuri päästmiseks.

27. oktoobril 1943 kuulutas Eesti Omavalitsuse juht Mäe välja 1925. aastakäigu mobilisatsiooni, nimetades seda Eesti Omavalitsuse esimeseks riigiõiguslikult suveräänseks sammuks. Kuid kokku saadi vaid 3300 meest. Sajad mehed varjasid end või põgenesid Soome ja astusid Soome sõjaväkke.

1943. aasta novembris, arvestades Saksamaa sõjalist ja välispoliitilist olukorda, tuli SS- Reichsführer Heinrich Himmler koos riigikantselei ülema ja okupeeritud idaalade riigiministriga seisukohale, et Eestile ja Lätile on vaja anda Suur-Saksamaa koosseisus autonoomia, kus moodustatud valitsused korraldaksid neis riikides mobilisatsiooni. Autonoomia andmine parandaks rahva enesetunnet ja tagaks mobilisatsiooni õnnestumise.

Selle kava vastu oli Ostlandi riigikomissar Lohse, kes väitis, et eestlaste enamus ei tahagi iseseisvust, see olevat vaid käputäie professorite ja ohvitseride soov. Autonoomia vastu oli ka välisminister Ribbentrop, kes pelgas anglofiilsete meeleolude võidulepääsemist.

Pärast mõnepäevast mõtlemist teatas ka Adolf Hitler, et pole autonoomia andmisega nõus, kuid andis Himmlerile nõusoleku korraldada Eestis ja Lätis mobilisatsioon.

Sakslaste suhtumise muutumine

Sõda alustades ei soovinud sakslased teha mitte mingisugust tegemist Nõukogude Liidu anastatud rahvastega, neile midagi lubada ega neilt mingit abi vastu võtta. Balti rahvaste saatus ei pidanud millegagi erinema venelaste omast. Rasked kaotused viisid sakslased aga teistsugusele järeldusele.

1944. aasta algul ilmus Saksa politsei ja SSi poliitilise teenistuse koostatud teatmik “Eestlaste ajaloost ja iseloomust” (“Über die Geschichte und den Charakter der Esten”).

Selles väljaandes anti lühike ülevaade eestlaste rassilise kujunemise ja territoriaalse paiknemise kohta ning mainiti, et eestlased olevat oma asustusalal elanud juba tuhandeid aastaid. Rassilt olevat eestlased segarahvas ja koosnevat idabalti ja põhjarassi sugemeist, kusjuures puhta põhjarassi sugemeid olla eestlastel protsentuaalselt niisama palju kui sakslastel.

Nimetatud väljaandes oli eestlaste iseloomu kohta öeldud järgmist: “Eestlaste olulisemad iseloomujooned on kinnisus ja jonnakus. Eestlane on erakordselt vaikiv ja kord omaks võetud arvamusest peab ta rangelt kinni. Eestlane hindab esinemisel tagasihoidlikkust ja väärikust ega väljenda poolehoidu või tunnustust paljusõnaliselt. Ta eelistab vähesõnalisust ka teiste juures.

Eestlane on tugev iseseisvas mõtlemises. Abstraktsed ideed ei leia eestlaste juures mingit kõlapinda ja nende eest pole ta nõus võitlusse astuma. Kui aga eestlane on veendunud, et tema panus on hädavajalik - nagu seda nõuab käimasolev sõda - rakendub eestlane meelsasti ja võitleb vapralt.

Eriti väärib eestlase juures esiletõstmist tema kiindumus oma kodusse. Tugevasti on arenenud individualism, mistõttu isiklikud huvid on sageli tõstetud kõrgemale ühishuvidest. Paljudele eesti põllumeestele tähendab oma maalapp rohkemat kui mõiste “kodumaa”. Eraomandit kaitstes võitleb eestlane metsikuse ja raevuga. Seepärast vihkavad eestlased kommunismi üle kõige.

Sakslaste probleemid jätavad eestlased ükskõikseks ja sageli on eestlaste hoiak isegi tõrjuv. Kuid ühes on eestlased meiega ühel arvamusel: see on vajadus võidelda bolshevismi vastu.

Eestlased pole kunagi olnud silmakirjateenrid, vaid kohustuste inimesed, usaldusväärsed, kuid uhked, ja neid pole kerge võita. Nad on truud, kui nende autundele koputatakse ja neid väärikalt koheldakse. Sellel pinnal on eestlaste ja sakslaste vaheline sõprus sügavamalt ja tugevamini viljeldav. Seda on näidanud idarinde lahingutes eestlaste ja sakslaste vahel sõlmitud relvavendlus.”

Paraku polnud need järeldused enam rakendatavad, sest oli jäädud lootusetult hiljaks. Ida-Euroopa rahvaste usalduse kaotus oli rahvussotsialistlikule Saksamaale suuremaks lüüasaamiseks kui idarinde kokkuvarisemine 1944. aasta suvel.

Vaino Kallas, lennuväepoiste klubi ajalootoimetaja