Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suhtumisel Eesti iseotsustamisse Euroopa Liidus kalduvad parteid kahte äärmusse.
Üks pool lubab pidada vabadusvõitust euroliidu sees, kuigi liitumist ennast tuliselt toetas, ning lubab teha asju, mida Eesti liikmesmaana päris kindlasti teha ei saa. Olgu siin näiteks Rahvaliidu veider loosung oma raha säilitamisest, mis pole ei kasulik ega võimalik.
Teine pool ähvardab Euroopa invasiooniga aladel, kus mingit eurosundi pole, eesmärgiga oma erakonna ebaedust välisjõudude abiga üle saada. Siin on näiteks mõõdukad/sotsid, kes lubavad tuua Euroopast koju hästi kõrge maksukoorma ja selle najal saabuva üleüldise õnne.
Vana rasv kipub lõppema
Vana rasva peal elades näib Euroopas paljudele, et muresid polegi ja nii saab lõputult. Paljud poliitikud omakorda elavad sellest valijate usust ja saavad valitud, isegi kui mõistavad sotsiaaldemokraatliku mudeli hukatuslikkust. Euroopa majandus vaevleb selle tulemusena juba pikemat aega seisakus.
Maksud on kõrgeks kruvitud, ettevõtlus kõiksugu reeglitega ahistatud. Seisak majanduses tähendab alati tööpuuduse kasvu. Luksuslik sotsiaalhoolekanne meelitab omakorda inimesi töölt ära. Ülikõrged maksud peletavad investeeringuid ja ettevõtteid välismaale. Heaoluriigid elavad suuresti võlgu, sest enamik ei julge valijaile otse öelda, et riikliku hoolekandega endisel moel edasi minna ei saa. Eesti huvides ega võimalustes pole Euroopa sotsiaal- ja majanduspoliitikat kõiges jäljendada.
Sotside puhul on paratamatus koduste valijate kõrvade jaoks tehtavad sõjakad avaldused kiirema arengutee valinud riikide suunas. Hiljuti said sellega ühiselt maha Saksamaa kantsler Gerhard Schröder ja Rootsi peaminister Göran Persson. Kodustel sotsidel oli sellest rõõmu kui palju, sest kohe tundus neile, et end võõramaiste närtsinud rõivastega ehtides saadakse osa nii kuulsate poliitikute väest ja võimust kui nende riikide rikkusest.
Schröderi ja Perssoni sõnum ise oli, et euroliitu üleval pidavad rikkad ei kavatse taluda Eesti ja teiste liitujate madalaid makse. Euroliidu toetusraha uusliikmeile tulevat ikka kohalikelt korjata.
Maksualandused on hädavajadus
Suuresti Eesti eeskujul alandavad ELi uusliikmed nii ettevõtete kui üksikisikute tulumaksukoormat. Kuid mitte see pole maks, millest ELi rahastatakse. ELi eelarve kujuneb käibemaksust ja tollidest.
Madalam tulumaks elavdab ettevõtlust ja tarbimist, mistõttu käibe- ja tollimaksu laekub hoopis enam. Ka ei saa öelda, et uusliikmete maksulaekumised on vähe arvestatavad vanade olijate maksetega võrreldes.
Veel enam, me ei pea kartma, et meie tulumaksupoliitika ELi reeglitega ei sobiks: seal tulumaksuettekirjutusi liikmesmaadele ei tehta. Pole ka näha, et hakataks, sest peale raskustega maadleva Saksamaa on seal sellised riigid nagu Suurbritannia, Iirimaa ja Holland, liitujatest rääkimata, kes pole sunni kehtestamisega nõus.
Madalate maksude poliitika reeglipärasusel uutes liikmesmaades on selge põhjus. Pole mingit lootust jõuda nähtavas tulevikus ELi tasemele, kui kopeerida sealset majanduspoliitikat. Meil peab olema eelis parema konkurentsivõime näol.
Asja moraali juurde tagasi pöördudes: vaid meie konkurentsivõime aitab rikkaid liikmesmaid ajapikku meie ülalpidamise koormast vabaneda.
Peale riikide, mis uute liikmete otsustusõigust maksunduses ja sotsiaalpoliitikas kaitsevad, on sotside valitsetud riikides ka kainelt mõtlejad, kes tunnistavad, et sotsiaaldemokraatia on surnud.
Valu ja vaev, mida seesama Schröder näeb Saksa sotsiaaldemokraatliku maksu- ja sotsiaalpoliitika sunnitud remontimisega, tõestab, et parem on mitte lasta sellel isegi sündida.
Jürgen Ligi, Riigikogu liige (Reformierakond)