/nginx/o/2009/07/18/208829t1hb1e5.jpg)
Olen tihti mõelnud, miks ei võiks meie peaaegu unustusse langenud Rüütli tänaval olla niisugune võluvate lõhnadega pagariäri, kus saiakesi kohapeal küpsetatakse ega tooda jahtunult kuskilt kaugelt. Efekt pole ju enam see.
Maimu Gramann: Veel Pärnu linna südamest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Turistid on minult hommikuti mitu korda Rüütli tänaval küsinud kohvikut. Praegu on seal ainult Georg ja kohvikulõhnu sealt nagu eriti pole tundnud (Pühavaimus on kohvik Pagaripoisid, mis võiks olla ligilähedane soovitule, toim). Pika tänava kohta on seda vähe.
Kas nõutavad kaks kraanikaussi ja muud euronõuded on me elu tuksi keeranud?
Mis aga puutub euronõuetesse, siis 2006. aastal Kreeka reisil tundus, et nemad nendest küll nii rangelt kinni ei pea kui meie Eestis.
Tänapäeval sööme jäätist maitse kaotanud vettinud vahvlitopsidest ja tegelikult on see tops ainult armetu ümbris sisule. Enne Teist maailmasõda söödi jäätist vast küpsetatud krõbedast vahvlist, mis toona tundus isegi meeldivam selle sisust.
Väikestes putkades küpsetati vahvleid kohapeal. Seda ”imet” mäletavad ainult minuealised. Kahju tänapäeva noorusest!
Muret teeb Rüütli tänaval Pärnu kuulsa arhitekti Olev Siinmaa muinsuskaitselise sisustusega tühi apteek. Selle kunagise juhataja hr Treufeldti käest olen kuulnud, et linnale kuuluvas majas liiga kõrge üüri tõttu apteek sealt ära koliski.
Kas nüüd, uue linnavalitsuse ajal oleks võimalik asja parandada?
Meie linna tuntuima arhitekti ja disaineri looming väärib väärikat kohtlemist. Siis on järeltulevatel põlvedelgi midagi vaadata.