Olen tahtnud meedia tähelepanu eest veidi kõrval olla ja kõigest puhata, aga ei lasta. Tänan Äripäeva ajakirjanikke, et täpselt sünnipäeva puhul mind suuremahulise artikliga 8. märtsil meeles pidasid, kuigi unustasid õnnitlemata (vt ”Elmar Lepa hiilgus ja viletsus. Ring täis. Ärimees tagasi alguses”, Äripäev, 8.03.10).
Sellest ei ole midagi, et mõni asi on veidi teistmoodi kajastatud, kui tegelikkuses on. Näiteks oli ekslikult 300 tonni küpsiste müügi asemel kuus kirjutatud 300 000 pakki. Pakk on kaaluga 300 grammi ja loomulikult on kogusel suur vahe …
Olen ise Äripäeva lugeja ning tean, mis toimub. Küll on keegi suurärimees kantinud varad uude firmasse ja maksuameti võlg 40 miljonit krooni on jäetud varatusse firmasse, küll on panga tagatisvara kanditud. Pidevalt lähevad firmad pankrotti ja inimesed jäävad tööta.
Kui aga Lepale pannakse pahaks, et ta kümme aastat tagasi tegi abieluvara lepingu ning korter on abikaasa nimel, on ikka asjal vist poliitiline maik küljes. Ei ole Lepad kunagi kulutanud enda peale, laianud 1000 ruutmeetri suuruste villadega ega ostnud kõige uuemaid autosid, mis just on tootmisse tulnud.
Pigem on loodud sadu töökohti ja aidatud abivajajaid. On ostetud vanu mahajäetud hooneid oma kodumaal, et nende asemele lisaväärtust luues midagi kaunist ehitada, selle asemel et suurest rahaahnusest kusagile välismaale teenima minna. Kui me sellised kodumaa patrioodid ja perefirmad rahaahnuses hävitame, siis kes meil töökohti loob?
Kirjutama pani piirideta nahaalsus. Nimelt võtab sõna mees, kes peaks olema madalam kui muru. Kauaaegne Lepa Kaubakeskuse juhataja Garri Suuk (praegu AS Pärnu Vee juhatuse esimees, toim) sõlmis 15. detsembril 2006 ehitustööde lepingu (järgmiseks jaanipäevaks pidid tööd valmis olema) enda sõbra Indrek Ranna juhitud firmaga Ardis Ehitus ja see oli Lepa Kaubakeskusele nagu katk.
Suugi sõber oli kui loodusõnnetus. Esimene tõrge tuli juba Nordea pangast, mis väitis, et tegemist on liialt väikese firmaga (käive ainult 5,4 miljonit ja bilansi maht 1,4 miljonit krooni), ega uskunud, et ettevõte suudab 20miljonilise uusobjekti valmis ehitada.
Kuigi olime Nordea kohaliku juhatuse sõnutsi piirkonna parim klient ning saanud miljon krooni arvelduskrediiti, otsustas Tallinna laenukomitee, et ei võta riski. Enne tähtaega laenulepingu lõpetamine läks meile maksma trahvina miljon krooni, olgugi et kogu ettevõtte laen oli ainult 800 000 eurot.
Pangavahetuse ajaks tuli appi Hans H. Luik, kes lahkelt oli nõus aitama, et ehitus ei seiskuks ning 2006. aasta detsembri keskel alustatud ehitus järgmiseks jaanipäevaks valmis saaks. Seejärel usaldas meid Hansapank ja finantseeris ehitust. Esialgu kulgesid ehitustööd normaalselt.
Suugi tehtud ettemaksud tööde eest olid minu arvates juhtimisvead, kuna siis ei suutnud ta enam kontrollida tehtud tööde kvaliteeti.
Kolm kuud pärast ehituse alustamist täitusidki Nordea panga ennustused. Indrek Rand teatas, et ei suuda ehitust 20 miljoniga valmis ehitada, ja tegi uue pakkumise - 22,6 miljonit. Pääsu polnud, muidu pidavat minema pankrotti.
Pank oli nõus laenu mahtu suurendama, kuna ehituses oli keeruline aeg ja meie ettevõtte laenukoormus väga väike. Arenduses aga oli Pärnu linna kolm parima asukohaga objekti: Lepa Kaubakeskus (7000 ruutmeetrit, kinnistul 5500 ruutmeetrit kaubanduspinda), Hans H. Luigega kahasse veetorni objekt ja Pikk 12 kinnistu, millel oli toimiv ärihoone ja kus juba aastaid tagasi sai alustatud 24korruselise kõrghoone projektiga, mille rajamist olid siiani kinni hoidnud riigi muinsuskaitsjad.
Ühel päeval kadusid töömehed objektilt ja selgus, et Suugi abiga oli Ardis Ehitus võitnud samasuguse mahuga Paikuse lasteaia ehituse hankekonkursi. Ehitus hakkas kummipaelana venima ja tekkisid mingid arusaamatud arved.
Lepingujärgsele 20 miljonile kroonile oli otsa keevitatud juba 8,7 miljoni eest lisatöid. Järelepärimistele, mida need lisatööd sisaldavad, ei ole Rand tänaseni vastanud, samuti ei oska Suuk vastata, mis väidetavad lisatööd need olid.
Ainuke suurem muudatus projektis oli katuse klaaskupli konstruktsioon. See alandas hinda miljoni võrra, seega pidi kogu ehitus maksma kõige rohkem 19 miljonit krooni. Mõni vaheseingi tuli juurde, kuid need ei saanud muuta hinda märkimisväärselt.
Uueks külviks valmistudes
Kogu see Ardis Ehituse ja Suugi jama rikkus ära suhted pangaga. Objekt sai valmis tänu teistele ehitajatele pool aastat hiljem ning hoone teine pool, mis pidi tulema olemasoleva Lepa turu hoone asemele ja saama valmis jõuluks 2008, jäi ehitamata. Kohe oli vaja rajama hakata Rimi juurdeehitust Lepa kaubamaja taha. Leping Rimiga oli juba ammu sõlmitud, seega Konsumi lepingut ei pikendatud ja asemele pidi tulema Rimi supermarket.
Kahtlaste lisatööde arvete alusel oli Suuk Rannale kandnud Luige rahagi, mida nüüd ei saanud õigeks ajaks täies summas tagasi maksta.
Kahju, et pangaametnikud keeldusid Rimi ehituse finantseerimisest. Firma näitajad olid head ning ainult seitse miljonit krooni oli see vajalik summa, mis tarvis Rimi ehituse lõpetamiseks. Ei oleks olnud mingit pankrotti ja kõik võlad saanuks tasutud.
Muidugi olin minagi solvunud ja stressis, et kaubamaja juhataja sellise ehitajaga lepingu sõlmis. Oli ta ju varem kiitnud, et tegemist on kirikutegelase, ettevõtja ning poliitikuga, kes tema erakonnakaaslane.
Tekkinud olukorda hakkas ära kasutama äripartner Luik, kes pankrotiavalduse ja võla meediasse lekitamisega üritas oma osalust Veetorni ärihoones kaheksa miljoniga vägisi müüa. Sweco Architects oli teinud väga kauni hoone projekti, see maja pidi tulema aastaid seisnud lagunenud veetorni asemele.
Olin meelitanud Luige Pärnusse investeerima ning mul oli piinlik tema ees selle pärast, mis Pärnus toimub. Kuulsin, et Luik müüb oma osalust projektis, seetõttu pakkusin, et ostan tema osa ise välja.
Esimese makse pidin tegema pärast ehitusloa väljastamist ja suurema osa tasuma pärast ehituse valmimist saadavast kasumist. Segadus lõi aga kõik äriplaanid sassi.
Pankrotimenetlus oli tegevust jõuliselt piirav ning Luige esindajate soov selle alusel kohe ja palju raha saada äärmiselt vale. Pärnu on niigi väga negatiivne oma kohtuvaidluste poolest ja nüüd muutus investorite kaasamine võimatuks.
Masuga ei olnud Lepa Kaubakeskusel mingit pistmist, Rimi pidi avama supermarketi oktoobris 2008, just enne seda, kui Port Artur kavatses remondiks sulgeda enda toidukaupluse, ainukese kesklinnas.
Kui oled haavatud, lendavad loomulikult kohale raisakotkad ja röövlid. See ei ole meil esimest korda.
Kümme aastat tagasi hävitasid hirmunud konkurendid alatuid võtteid kasutades suure tühjalt kohalt alustanud kaubandusettevõtte, mis juba krooniaja algusest maksis riigikassasse üle miljoni krooni kuus makse, ja töö kaotas ligi 100 inimest.
Kui saad jalaga tagumikku, tähendab, oled kellelgi ees. Aga pole midagi: kui põllumehel on ikaldus, tuleb järgmisel aastal uus vili külvata.
Täname inimesi, kes usuvad meisse ja meie ettevõtmistesse. Elu tuleb edasi elada, eelkõige peab aga hoidma perekonda ja austama tööd, ükskõik milline või kus see töö parasjagu on.