Toomas Alatalu: Moskvasse minekuga on klaar

Politoloog Toomas Alatalu. Foto: Peeter Langovits

President Toomas Hendrik Ilvese Moskvasse minek kujunes legendiks veel enne võimalust jah-sõna öelda. 28. jaanuaril kirjutasin samas esimestest jänesehaakidest ja täna teemat lõpetades tuleb toimida samamoodi, sest kuigi lõppmäng käis kiiresti, jääb õhku paras protsent ebaselgust.

Ajal, kui kõigi ülejäänutega oli asi klaar (nagu Moskva teleuudistes teatati), pakkusin 1. märtsil Delfis ilmunud kommentaaris ”Ilves võib rahumeeli jätta Moskvasse minemata” (sest Venemaa väldib suhtlemist Eestiga, kuna meie peaminister on Andrus Ansip), et kui sealtpoolt siiski tehakse veel mõni hea tahte žest, tuleb minna. Nii läkski: tuli isiklik kutse kõige kõrgemalt tasemelt. Ilves kohtus Venemaa suursaadikuga, kes ”andis üle” president Dmitri Medvedevi kutse, ja 17. märtsil teatati Kadriorust Ilvese sõidust Moskvasse 9. mai pidustustele.

Sellest ”andis üle” teatas mulle Delfi ajakirjanik, kui sõitsin bussiga Pärnust Tallinna. Palusin täpsustada, sest sääraseid kutseid on kahte sorti: ühel juhul antakse üle kirjalik kutse, teisel suuline sõnum ja sel puhul peaks eesti keeles kõlama ”andis edasi”. Mulle kinnitati, et suursaadik andis üle paberi, ent õhtul Esimest Balti Kanalit kuulates sain teada, et tegu olla suulise kutsega. Eesti väljaanded seda ei täpsusta.

Huvitaval kombel ei näita internetis olev Kadrioru töögraafik, millal president ja suursaadik kohtusid (kutseid antakse üle ikka kindlas paigas). Nii jääb lahtiseks võrdlus Läti presidendiga. Too kuulis kutsumisest igal juhul Venemaa peaministrilt, Ilves aga Venemaa suursaadikult.

Eeldatavasti kohtuti seoses Ilvese intervjuuga Nezavissimaja Gazetale (ilmus 8. märtsil), milles ta veel kord kinnitas (varem, 14. jaanuaril Eesti Päevalehes koos meenutusega, et oli vastu Rüütli minematajätmisele viis aastat tagasi) oma valmisolekut minna Moskvasse.

Muud sündmused, nagu Venemaa uuest Narva peakonsulist loobumine ja Eesti Peterburi peakonsuli väljasaatmine, olid aga loonud tausta, kus vastuse avalikustamisega otsustati venitada. Seejärel anti eelteade president Ilvese järjekordsest tööreisist USAsse ja alles pärast säärast ettevalmistust sai Eesti rahvas teada presidendi otsusest.

Kõrgemal tasemel olid asjad kindlasti varem selged ega ole liigne meenutada, et kümmekond päeva pärast Ilvese jaanuarikuist avaldust ja nädal pärast kolmes Eesti meediaväljaandes (mille juhid käisid Moskvas ”arvuteid saamas”) alanud minekukampaaniat teatas peaminister Ansip 27. jaanuaril, et Reformierakonna presidendikandidaat tuleval aastal on Ilves. Nii või teisiti tuleb seda võtta kui toetusavaldust presidendi just kõlanud Moskva plaanidele.

Teisisõnu: Eesti võimuladviku valmisolek Venemaaga suhelda on suurem, kui seda lastakse välja paista. Mõistagi on olemas vastasleer: just samal ajal algas Isamaa ja Res Publica Liidu ridadest intensiivne kriitika Moskvasse mineku vastu.

Fakt on see, et Moskva on vahepeal hagu tulle pildunud (rakettide paigutamine Leningradi oblastisse), ent suures poliitikas on see teisejärguline. Kui peaaegu kõik lähevad, on kindlam teha nii nagu enamus. Igal juhul olid presidendi Moskvasse minekuga kärmelt nõus Postimehe lugejad: 2136 vastajast pooldas 64 protsenti Ilvese otsust.

Õigus on välisminister Urmas Paetil, kes ütleb, et Moskvasse sõidu tulemustest saab rääkida pärast selle toimumist.