Tänavu kevadel möödub viis aastat päevast, mil riigikogu kandis ülikooliseadusse Tallinna ülikooli. Sel kevadel saavad magistrikraadi esimesed üliõpilased, kelle 3+2 haridustee on üleni möödunud Tallinna ülikoolis.
Rein Raud: Tagasipilk tehtud tööle
19. märts 2010, 10:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõnda ongi aeg korraks seisma jääda ja tagasi vaadata: mida on meil õnnestunud selle ülikooli elus ju tühiselt lühikese ajaga ära teha ja mille üle saame oma esimesel ümmargusel sünnipäeval uhked olla?
Märtsis 2005 moodustus Tallinna pedagoogikaülikoolist, ajaloo instituudist ja Eesti humanitaarinstituudist uus ülikool, mis esialgu oli Eestis suuruselt kolmas vaid oma üliõpilaste arvu poolest.
Nüüdseks oleme kolmandal kohal teaduspublikatsioonide absoluutarvultki, seda nii publikatsioonide üldarvestuses kui rahvusvaheliste eelretsenseeritavate publikatsioonide poolest, mille avaldamist eeldatakse professori kohale kandideerijatelt või sihtfinantseeritava uurimisgrupi juhtidelt, ning meie teadusrahastuse maht on kahekordistunud.
Humanitaar- ja sotsiaalteadustes oleme kujunenud üheks kahest Eesti juhtkeskusest Tartu ülikooli kõrval, aga põhjust on meil rõõmustada muu hulgas sellegi üle, et näiteks teoreetilise füüsika ja ökoloogia valdkonnas Eesti kõige tsiteeritumad teadlased töötavad just meie ülikoolis.
Teadusmahukuse kasvuga vähemalt samaväärne hüpe on toimunud õppetöös, eriti selle korralduses. Võime julgelt öelda, et oleme kujunenud Eesti kõige üliõpilassõbralikumaks ülikooliks. Ühest küljest sellega, et üliõpilastel on meil märgatavalt suurem roll kõigi tasandite otsuste vastuvõtmisel, kui maailma muudes ülikoolides üldiselt tavaks. Teisest küljest on meie haridusideoloogia ülimalt liberaalne ja iga ülikooli liikme kui isiksuse huve ja vajadusi arvestav.
Ülikooli haridusfilosoofilisi põhimõtteid sõnastav harta ütleb: “Oma liikmete jaoks on Tallinna ülikool interdistsiplinaarne ja loominguline arengukeskkond, mis toetab igaühe kasvamist nii erialaselt kui isiksusena ja põhineb akadeemilise vabaduse printsiibil: õpetlased ja üliõpilased seavad oma akadeemilise arengu sihid iseenda intellektuaalsetest huvidest ja akadeemilise arengu vajadusest lähtuvalt ning vastutavad oma tegevuse tulemuslikkuse eest.”
Praktikas tähendab see üliõpilastele eelkõige suurt valikuvabadust nii erialaainetes kui vabaainete märkimisväärset osa. See lubab igaühel koostada oma õpingute plaani paindlikult ja enda huve ning vajadusi arvestavalt, lisades erialastele ainetele näiteks võõrkeeleõpet. Tallinna ülikooli lõpetaja peab oskama vähemalt üht võõrkeelt vähemalt Euroopa keeltemapis sätestatud B2 tasemel, aga üldse saab meil õppida paarikümmet võõrkeelt.
Teaduselu rahvusvahelisust ja üleilmastumise mõjusid arvestades aitab võõrkeelte oskus ju igaühel edaspidi paremini hakkama saada.
Kui juba jutt rahvusvahelisusele läks, siis üks ülikooli ambitsioonikaid eesmärke on kujuneda kõige rahvusvahelisemaks avalikuks ülikooliks Eestis. Oleme jõudsalt sinnapoole teel: välismaalt pärit üliõpilaste arv kasvab iga aastaga, aga ülikooli väisavate välisõppejõudude ja teadustöötajate poolest oleme juba praegu absoluutarvudelt Eestis esimesed, suhtarvudest rääkimata.
Ingliskeelsete õppekavade arenduses on pearõhk meil seni olnud magistri- ja doktorikavadel, eriti viimasena mainitutest peaksid kõik, kus spetsiifika ei eelda muud, olema läbitavad inglise keeles, kuid ettevalmistusi tehakse ingliskeelse liberal arts-tüüpi interdistsiplinaarse bakalaureusekava avamisekski.
Selline kava, milles rõhk on seoste loomisel ja kriitilise mõtte arendamisel, sobib hästi just neile üliõpilastele, kellele õpingute põhimotivaator on intellektuaalne uudishimu, mitte näiteks soov teha teatavat liiki tööd.
Ent ülikooli rahvusvahelisus ei seisne loomulikult vaid üliõpilasvahetuses ja välisõppejõudude kaasamises. Ülikool peab tervikuna olema avatud rahvusvahelistele mõttevoogudele ning suutma neid vahendada ühiskonnale tervikuna.
Eriti ülikoolide rahvusvaheliste koostöövõrgustike kaudu oleme oma noorusele vaatamata muutunud Euroopas juba üpris nähtavaks ja koostööpakkumisi tuleb pea iga päev.
Sel kevadel võõrustame Tallinnas Euroopa pealinnade ülikoole ühendava UNICA võrgustiku rektoreid ja kohe pärast seda kogunevad siin UNICA Bologna protsessi eksperdid. Selles võrgustikus ning nende külaliste vastuvõtmisel esindame oma riiki koos Tallinna tehnikaülikooliga, mis samuti on UNICA liige.
Kahtlemata on need viis aastat toonud pettumusi ning nukrustki, et areng ei ole olnud veel kiirem. Kuid loodetavasti andestab hea lugeja mulle selle, et sünnipäevalise peokõne kontekstis neist mööda lähen. Eelnev enesekiitus oli pigem vastuseks neile, kes viis aastat tagasi suhtusid Tallinna ülikooli loomisesse teatava kõhklusega.
Loodan, et oleme suutnud neid veenda: ilma meieta poleks praegune Eesti kõrgharidusmaastik vaesem üksnes meie panuse, vaid ka ligikaudu 500-600 ülikoolivõimelise gümnaasiumilõpetaja võrra, kes meie uuringute põhjal teevad valiku ainult Tallinna ülikooli ja välismaale õppima mineku vahel.
Nõnda soovin Tallinna ülikooli liikmetele ja vilistlastele ülikooli sünnipäeva puhul palju õnne ning jaksu tulevasteks aastateks! Kolleege muudest Eesti ja maailma ülikoolidest kutsun aga üles rõõmustama koos meiega ning tegema edaspidiseks senisest hoogsamaid koostööplaane.