Doris Kareva: Elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine

"Napp, aga imelisi võimalusi pakkuv eesti keel on nii oluline, et seda tuleks hoida ja kaitsta samavõrd kui Eesti loodust. Ehk parafraseerides: kuni su keel veel elab, elad sina ka," mõtiskleb luuletaja Doris Kareva. Foto: Peeter Langovits/Postimees

Midagi erilist peitub sõnakunstnikus, kes oma ande väega suudab luua midagi sellist, mis puudutab paljude südameid.

Lugemisaasta ja emakeelekuu raames esines kahes Pärnu gümnaasiumis õpilastele poetess ja tõlkija Doris Kareva, kes jutustas noortele oma tee leidmisest elus ning väikestest asjadest, mis kuuluvad inimeseks olemise juurde.

Või nagu ütleb üks Kareva värsiridu: “Elu ei ole lugu, vaid lootus ja loomine.”

Pärnu ja Pärnumaa - kas meie kandil on teie mõtetes mõni pidepunkt?

Minu ema lõpetas 1950. aastal Koidula gümnaasiumi ja mitu lapsepõlvesuve olen veetnud Pärnus. Aastaid hiljem, just läbi Pärnumaa sõites, tekkis mul teeviitadelt kohanimesid lugedes mõte kirjutada tekst, mis lõpuks vormus pikemaks luuletuseks „Eile nägin ma Eestimaad“. 

Millised näevad välja teie päevad? Kui palju aega saate argitöö kõrval pühenduda kunstile? Üks on justkui maine ja teine ebamaine. Kust algab üks ja lõpeb teine?

Ma ei tajugi vist vastandust ega vahet. Kui, siis ehk selles, et on kokkuleppelisi asju, mis nõuavad kättevõtmist, keskendumist, kindlaks ajaks valmimist - see on sõnapidamise küsimus. Töö peab olema teostatud õigeks ajaks ja võimalikult kõrgel tasemel.

Kui aega üle jääb, tekib ruum, kus sünnivad unenäod, üllatuslikud seosed, laused, mis võivad, aga ei pruugi osutuda tähenduslikuks. See on alateadvuse pärusmaa. Mida sellest välja valida, kuidas järjestada, mis kujul esitada, on jällegi teadlik ja vastutustundlik tegevus. 

Olete ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Millist sõnumit see ajakiri kannab ja kas see töö on teid proovile pannud?

Pärast aastaid Sirbis ja UNESCOs nõudis kohanemine oma aja, aga andis väärtusliku kogemuse. Sümpaatne on Rootsis ja Soomes tuntud pereajakirja hoiak ja siht toetada praktilise nõu ja hariva meelelahutusega ennekõike noori peresid. Samal ajal oleks Eestis tänuväärne taaselustada papa Jannseni arusaam ajakirjandusest kui millestki, mis rahvast ühendab.

Minule tähistab sõnapaar “meie pere” kõike elavat meie planeedil. Seda mastaapi ajakiri nagu UNESCO Courier Eestis siiani puudub. Selle algatamises näeksin küll väljakutset.

Kirjandusel ja kultuuril üldse on alanud sajandil avalikus elus märksa tagasihoidlikum roll kui paar aastakümmet tagasi. Ometi ilmub praegu umbes 6000 raamatut aastas. Nimetage ehk mõni raamat, mis teile eelmisel aastal lugemiselamuse on kinkinud.

Kooliajal oli mul harjumus kalenderpäevikusse märkida loetud raamatud, vaadatud etendused, filmid, näitused. Mõne aja pärast loobusin, kuna loend ei mahtunud enam märkmikuleheküljele ära.

Tagantjärele on kahju, et ei mäleta enam, millal mida esimest korda loetud sai. Hiljutisest meenuvad Mehis Heinsaare „Sügaval elu hämaras“, Hasso Krulli „Neli korda neli“, Asta Põldmäe „Kirjad pääsukestele“, Mart Kanguri „Kuldne põli“. Kindlasti „20. sajandi mõttevoolud“ ning Martti Paloheimo „Lapsepõlve mõjud“, Lynne McTaggarti „Väli“ ja Paramhansa Yogananda „Joogi autobiograafia“.

Aga kui palju väärt raamatuid jääb esimese hingetõmbega nimetamata!

Ütlete, et sõnasõltlasena muutute rahutuks, kui pikka aega trükiteksti lugeda ei saa. Samal ajal olete argise ja poeetilise teksti looja, teksti tõlkija ning tõlgendaja. Missugusena tajute meie emakeele olukorda?

Emakeelega on vist igaühel üsna samalaadne suhe nagu emagagi: ühtpidi nii enesestmõistetav, et teinekord jääb endal puudu tähelepanust, teistpidi äratavad teravat trotsi vastupidised ilmingud.

Keelevead võivad olla naljakad, kuni nad jäävad eranditeks. Küllap lustib säravamaid näiteid iga filoloog. Kui aga argikeel muutub tuhmiks, nahkseks ja lohisevaks, on põhjust lüüa häirekella.

Minu meelest on küll napp, aga imelisi võimalusi pakkuv eesti keel nii oluline, et seda tuleks hoida ja kaitsta samavõrd kui Eesti loodust. Ehk parafraseerides: kuni su keel veel elab, elad sina ka.

Miljonikeel ja miljonirahvas … Emakeele sees elades tundub see väga loomulik. Tõlkijana on teie keeletaju kindlasti keskmisest parem. Kas teil endal jätkub ajakirja vedamise kõrval aega tõlketööks? Milles seisneb luule tõlkimise võlu?

Tõlkimise võlu on sarnane teatritegemisega: see pakub võimalust elada mitut elu. Eriti luule puhul, kus tõlkimine eeldab suurt empaatiat, ümberkehastumist.

Tõlkima ei pea sõnu, vaid sõnade-eelset seisundit. Lähtuma peab äratundmisest, miks üks tekst on üldse sündinud. Muidu sõna ei kanna. Autorid on muidugi erinevad, nii erinevad kirjapanemise põhjusedki. Ise olen eelistanud tõlkida neid, kelle siseilma on lummav süveneda.

Öelge, kui palju on teie luulet tõlgitud?

Maitseproovina ehk umbes 20 keelde, eraldi raamatuid pole ilmunud kuigi palju.

Teie lemmiklill on lill ja lemmikluuletus luuletus. Aga lemmikmuinasjutt? Olete hakanud kirjutama muinasjutte. Mis teid võlub muinasjuttude puhul?

Minu isa kogus müüte ja muinasjutte paljudes keeltes. Lugesin neid nagu muistendeid, mõistulugusid, valmegi lapsena lõputult ja olin lummatud elu mustritest, mis neis avanesid.

See, kuidas üksiku ja justkui juhusliku kaudu saab ilmsiks üldine, universaalne ja igavene, on võimas elamus - muinasjutus elamine ja selle ülestähendamine.

Praegu ilmub palju elulooraamatuid ja küllap on teilt küsitud, millal ilmub teie oma.

Mälestuste kirjutamist alustasin nelja-aastaselt kartusest, et kui ma kõike olulist üles ei kirjuta, võib elukogemus meelest minna. Pliiats paraku murdus ja töö jäi pooleli. On tänini. Selle kohta olen kirjutanud: 

Elul ei ole lugu,

elu on loomine.

Kas on nii, et me saame

kõik, mida soovime?

Kas on nii, et me saame

kõik, nagu pälvime?

Kas on nii, et meid tabab

kõik, mida väldime?

Aeg, sina üürikene

ja üllatuslooline -

elu ei ole lugu,

vaid lootus ja loomine.