Peeter Järvelaid: Riigivanem Jüri Jaakson (1870-1942) uskus haridusse

Peeter Järvelaid.

FOTO: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti Post andis välja Jüri Jaaksonile pühendatud postmargi, mis on sarja ”Eesti Vabariigi riigipead 1918–2018” neljas mark. Nimetatud sarjas antakse Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks välja postmargid kõigile iseseisvuse esimese sajandi Eesti riigipeadele.


Jüri Jaakson oli Eesti Vabariigi riigivanem 16.12.1924 – 15.12.1925. Tänavu 16. jaanuaril möödus tema sünnist 140 aastat. Jaakson kuulub Eesti riikluse ajaloos meeste hulka, keda ameeriklased nimetavad riigiisadeks.



Vandeadvokaadina endale juba nime teinud Jaaksonist sai väga oluline isik, kes koos Jaan Poskaga (1866-1920) suutis olla aktiivne ja osav suhtleja, kui veel Petrogradis otsustati Eesti ala autonoomia suurenemise üle. Meil tasub meelde tuletada, et 1917. aastal oli just vandeadvokaat Jaakson Eestimaa kubermangu komissari Poska abi.



Kui heidame pilgu ajalukku, tõusid eesti soost advokaadid Poska ja Jaakson ameteisse, mida vaid veidi varem oli nimetatud kuberneriks ja kuberneri asetäitjaks, Vene impeeriumis olid need väga kõrgelt hinnatud administraatorikohad, millel sageli olid istunud kas tuntud aadliperedest pärit mehed või kõrged sõjaväelased, kindralid.



Kui vaatame aga 1917. aastale järgnenud aastatele, olid just Poska ja Jaakson need mehed, kes Eesti riigi sünni eel ja ajal pidid seisma selle eest, et tõestada nii siseriiklikult kui loomulikult väljaspool tulevase Eesti Vabariigi piire: eesti mehed on võimelised riigijuhtimisega ise hakkama saama.



Jaakson oli meie omariikluse esimeste kõige olulisemate ja keerulisemate otsuste tegemise juures, sest ta oli 1917–1918 maanõukogu liige ja esimene abiesimees. Jaaksonile pandi 1918. aasta Saksa okupatsiooni lõpul kohustus olla ajutise valitsuse peavolinik varade ülevõtmisel Saksa okupatsioonivõimudelt. Kahtlemata oli see väga keeruline ja suurt enesekontrolli nõudnud ülesanne.



Olnud vahetult Eesti Vabariigi sünni juures, jäi Jaakson aktiivselt osalema Eesti riigi kujunemisaastate poliitikas, jagades kogenud riigimehena oma riigi saatust nii headel kui halvematel päevadel. Raskeid aegu oli Jaaksoni poliitilises elus veel.



Isegi ta riigivanemaks oleku aasta langes aega, kui riigis tuli palju ümber teha, sest 1924. aasta 1. detsembri mässukatse oli pannud ühiskonna tervikuna mõtlema, kas oma riigi ehitamisel ollakse õigel teel. See tähendas vajadust vastu võtta otsuseid, mida rahulikuma arengu puhul polnuks tarvis teha.



Jaaksoni poliitiline biograafia avaldab muljet: 1918–1920 ajutise valitsuse ja Eesti Vabariigi valitsuse kohtuminister, 1919–1920 asutava kogu liige, 1920–1932 I-IV riigikogu liige, 1926–1940 Eesti Panga president, 1935–1938 riigi majandusnõukogu liige, 1937. aastal rahvuskogu liige ja 1938–1940 riiginõukogu liige.



NKVD vangistas Jüri Jaaksoni 14. juunil 1941 Tallinnas ning ta küüditati Siberisse. Ta viibis Sosva vangilaagris, kus 71aastane riigimees oli tunnistatud füüsiliseks tööks kõlbmatuks. 4. aprillil 1942 Moskvas toimunud erinõupidamise otsusega mõisteti Jaakson surma ja 20. aprillil 1942 hukati ta Venemaal Sverdlovski vanglas.



Tänapäeva ajaloolased on püüdnud mõista meie riigimeeste saatuse tagapõhja ja uurinud nende käitumist repressioonide ajal. Jaaksoni toimikust leiame haruldase ja kõneka dokumendi, mis kinnitati koos süüdistuskokkuvõttega, kus kirjas, et võimud jõudsid Jaaksoni suhtes veendumusele: teda pole võimalik värvata agentuuritööle.



Moskvasse saadetud jälitusmaterjalid võtsid otsuse kokku väga lühidalt: ”Ei“, kuid selle lühivormeli tähendus oli palju suurem.



Kui tahame kokku võtta Jaaksoni elu viimase aasta, siis nõukogude võim pidi tunnistama vangis veelgi nõrkenud riigimehe füüsiliseks tööks kõlbmatuks, aga samamoodi tõdema, et Jaaksoni ei olnud võimalik painutada koostööle uute võimudega.



Vangla- ja represseerimistoimikute lugemine pole professionaalsetelegi ajaloolastele kerge lektüür ja sageli võib nende toimikute salakeel olla järgnevatele põlvkondadele, kes üles kasvanud vabas ühiskonnas, keeruline mõista.



Jaaksoni puhul saame vangitoimikute lugemisel veel kord kinnitust, et tema hingejõud oli äärmiselt suur, et juba eaka mehena ja vangistuses füüsilise hävituse piiril suutis ta elu lõpuni mitte murduda.



Mulle rääkis kunagi professor Leo Leesment (1902-1986), kelle saatus samuti Siberi vangilaagritesse viis (1950-1956), et tema kaitses end vaimse murdumise eest, suheldes tarkade ja heade inimestega vangide hulgas.



Ta hoidis oma vaimu erksana, lugedes vangidest kolleegidele improviseeritud õigusajalooloenguid ja sai haritud kaasvangidelt sama vastu. Aga Leesmendil olnud vangielu raskuste vastu veel üks salarelv, mida ta kasutanud eriti raskel ajal: ta mõtles end Pariisi. Linna, kus ta oli sõja eel elanud ja end akadeemiliselt harinud.



Seda, kuidas kaitses end võimude kallaletungide eest vangina Jüri Jaakson, me täpselt ei tea, aga talle oli alati oluline haridus. Ehk andis hingejõudu meenutus nendest inimestest, kes teda olid juba lapsena märganud ja ta annet arendanud? Kui saatus viis Jaaksoni kokku Poskaga, leidus neil palju ühist, mis jäi palju kaugemale igapäevasest advokaaditööst või poliitikast.



Mõlemat meest sidus see, et nad olid varakult kaotanud isa ja nende haridustee rajanes lähemate sugulaste ja heatahtlike võõraste toetusel. Loomulikult võisid nad rääkida Riiast, kus mõlemad olid elanud.



Jaaksonit austatakse kui riigimeest ja pikaajalist Eesti Panga presidenti, kellele langes au olla enamiku meie riigipanga hoonete rajamise juures. Ent sageli unustatakse Jaaksoni puhul meenutada ja rõhutada, et üks olulisemaid hooneid, mille Jaakson rajas, oli Riia Eesti seltsi maja, kus asus eestikeelne kool.



Riias advokaadina töötades oli Jaakson aktiivne nii sealses eestlaste karskusseltsis, Eesti seltsis Imanta kui muidugi Riia Eesti hariduse ja abiandmise seltsis, mille juhatusse ta kuulus. Siis rajatigi mainitud kooli- ja seltsimaja.



Arusaadav, et advokaat Jaakson ei saanud puududa Eesti Aleksandrikooli kuratooriumist, kuigi selle töö lõpptulemus ilmselt polnud see, mille poole meie haritlaste põlvkond oli ettevõtmist alustades püüelnud.



Jüri Jaakson oli oma vanemate Ado ja Mari kuues laps. Peres kasvas neli tütart ja kaks poega, seega pesamuna. Kui 1885 oli poeg Jüri pidanud tegema oma kooliteel vaheaja ja kodutalus talutöid, siis isa Ado surma järel pidi pere tegema raskeid otsuseid, kuidas talu ja eluga edasi minna.



Kuid teisel perepojal Jaanil paistis olevat haruldast, tulevikku nägevat meelt ja ta nõustus vend Jüri saatmisega Tartusse Hugo Treffneri kooli.



Ajalugu on kinnitanud, et Treffner oli suur koolimees, osates ära tunda annet, mida hädasti vaja toetada. Jüri Jaakson on hiljem ise kirjutanud, et Treffner ”mitte üksnes kooliraha, vaid ka suure osa pansionirahast võlgu jättis ja Jaaksonit edasiõppimisele kihutas“ (Eesti kirjandusmuuseum. Eesti kultuurilooline arhiiv, f 193, m 74:6, lk 1 p). Tolle aja haritlased oskasid olla tänulikud neile, kes neid haridusteel aitasid.



Jaakson sooritas samuti omamoodi imeteo ja lõpetas Tartu ülikooli juristina 1896. aastal, saades ellu kaasa esimese järgu diplomi.



Olles Riias advokaat, aitas ta seal haridust saada oma venna Jaani pojal Hermann Jaaksonil (1891-1964), kelle anne oli onule nähtav, kuigi noormehe huvid jäid juurast kaugele. Tänapäeva entsüklopeediad kirjutavad Hermann Jaaksonist kui Eesti esimesest matemaatikaprofessorist.



Sellega polnud Jüri Jaakson oma tööd meie noorema põlve haritlaste aitamisel lõpetanud. Pärast oma 65. sünnipäeva asutas ta Treffneri gümnaasiumi juurde oma sihtkapitali (1936).



Väärika riigimehe mälestuseks võiks selle sihtkapitali taastada. Ehk leiavad Eesti Panga eelmised presidendid Siim Kallas (1991-1995) ja Vahur Kraft (1995-2005) ning panga praegune juht Andres Lipstok (alates 2005) võimalusi, et selline samm Eesti ühiskonnale nii olulise eeskuju andmiseks astuda.



1936 määras Jaakson oma sihtkapitali aluseks Eesti Hüpoteegipanga pantlehti nimiväärtuses 20 000 krooni ja et kapital oleks jätkusuutlik, nägi asutaja ette, et väljamakseid fondist tohtis teha vaid sellelt teenitud protsentidelt. Fondi alusvara pidi jääma puutumata.



Jaakson määras sihtkapitali saajate ringi, kuhu pidid kuuluma tema vanemate Ado ja Mari Jaaksoni otseste järeltulijate järglased, aga sihtasutuse väljamaksmisele kuuluv teine pool pidi minema alati võõrastele.



Juhuks, kui sihtkapital peaks oma tegevuse lõpetama, soovis Jaakson, et selle allesjäänud vara oleks läinud Tartu ülikoolile eesti soost üliõpilaste toetamiseks.



Jüri Jaakson võiks meile olla eeskujuks, et avaliku elu tegelaseks olemine sisaldab suurt kohustust.



Eesti rahva ja kultuuri kestmiseks on põhimõtteliselt tarvis täita kaks suurt ülesannet. Üks neist on meie 20. sajandi murrangutes nii väikeseks kahanenud rahvaarv, et see peab tegema muret kõigile, kes püüavad mõelda Eesti rahva igavikulisele kestmisele.



Teiseks eestlaste kui oma kultuuri kandjate harituse kvaliteet, mis kunagi ei saa olla nii hea, et seda mitte paremaks muuta. Meie andekate inimeste arendamine ei tohiks jääda vaesuse takistuse taha.



19. sajandi teisel poolel sündinud on näidanud haruldast isiklikku eeskuju, kuidas kitsikuses hakkama saada. Paljut sellest peaks meil olema võimalik üle võtta 21. sajandilgi.

Tagasi üles