Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/10/24/5998857t1hbe45.jpg)
/nginx/o/2010/03/21/335428t1h9193.jpg)
70 aastat tagasi sõlmiti Moskvas rahuleping, mis pani vaikima relvad Soome ja Nõukogude Liidu vahelisel rindejoonel. "Kuivagu mu käsi, mis on sunnitud sellisele lepingule alla kirjutama!" ütles seitsme kümnendi eest Soome president Risto Ryti, kui ta oli andnud oma allkirja rahulepingule Nõukogude Liiduga.
Just nagu sõnasabast võttes tabas teda paar kuud hiljem haigushoog, mille järel jäi pool Ryti kehast halvatuks. Nii kirjutab tollastest hetkedest Soome Talvesõja-aegne välisminister Väino Tanner. Ajalooline tragöödia võttis paljudelt ränka isiklikku lõivu ja see oli Teise maailmasõja tragöödias alles esimene vaatus.
Auväärne teine koht
Soome loovutas 12. märtsil allkirjastatud, kuid 13. märtsil 1940 jõustunud rahulepinguga oma suuruselt teise linna Viiburi ja piir, mis enne oli kulgenud vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel Peterburist (tollal Leningrad), nihutati sellest sadu kilomeetreid kaugemale. Nii kaotas Soome 11 protsenti oma territooriumist, kuid säilitas vabaduse ja võitis tohutult maines. Väike rahvas oli suutnud üksipäini jäetult survele vastu pidada.
Ja ehkki rahutingimused tegid soomlaste meele mõruks, jäi käibima ütlus, mida kajastab kirjanik Väinö Linna: Soome sai sõjas auväärse teise koha. Talvesõda, nagu tollal räägiti, oli haruldane sõda, kus teisel kohalgi oli väärtus. Nõukogude Liit seevastu võitis pyrrhos-likult, sest Punaarmee maine oli pärast seda sõda nii madal, et provotseeris sakslasi ida suunal veel. Tegelikult oli rahu kasulik Moskvalegi, sest Soome täielik okupeerimine (mitte pelgalt liinidest läbimurdmine) oleks sidunud suure hulga jõudu rahvusvahelises poliitikas üsna äreval 1940. aastal.
Talvesõda Pärnumaa Teatajas
Talvesõda sai palju tähelepanu isegi väikestelt Eesti ajalehtedelt. Tollane Pärnumaa Teataja pühendas Talvesõjale suure hulga oma esikülgedest, sageli mitu numbrit järjest. Üldjuhul sisaldas see kahe poole teateid. Esindatud oli nii see info, mida teatas Nõukogude Liidu TASS, kui see, mida Eesti ETA korrespondendile avaldati Helsingis. Seega, teadaoleva edastamine oli suhteliselt heal tasemel, nii palju kui see sõjamöllus võimalik oli.
Analüüsi-kommentaari peaaegu aga polnud, sest eks olnud Eestis juba Punaarmee baasid ja arvamustes hoiduti tagaplaanile. Ei jäänud Eestigi sõjast päris kõrvale. Pärnumaa Teataja mainib juhtumit, mille käigus Nõukogude lennuk puistas oma pommilasti Hiiumaale, seda küll inimasustusest kaugele. Enamasti oli märgist möödapanekutel kaks põhjust: kas äraeksimine või surmahirm (pommidest sai lahti seal, kus ei pidanud eluga riskima).
Sõda, mis algul oli soomlastele olnud küllaltki meeliülendav, oli lõpus võtnud eri toone. Muljeid mõjutas palju see, millist rindelõiku vaadati. Kui Laadogast põhjas suutsid soomlased veel sõja lõpupäevil teha ümberhaaramisi ja võtta hulgaliselt vange, siis lõuna pool (Viiburi ümbruses) oli pealiin läbi murtud ja seis üsna kriitiline. Nii vahendab pisike Pärnumaa Teataja lugusid sellest, kuidas Soome sõdurid pidid purukspommitatud liinil kindlasti vastu pidama ja elude hinnaga aega võitma, sest tagapool rajati samal ajal kaitseliine ja punkrite betoon alles kivistus.
"Ootamatult" sõjas
Talvesõda on igale Eesti ajaloolasele ja riiklikult mõtlevale inimesele haarav heitlus. Selles sisaldub väikerahva teokssaanud "olekseid", mille üks rahvas sepistas haprast mõttest tõsiseks teoks. Mõnel on siin etteheide Eesti tollastele juhtidele, kes põhjanaabritest erinevalt vastupanuotsust ei teinud.
Tegelikult ei käitunud eestlased ja soomlased sõjaeelsetel aastatel kohati üldse nii erinevalt.
Mõlemal olid väikeriikidele iseloomulikud võimed, mõlemad tugevdasid sõja eel oma sõjajõudu (Kaitseliit kasvas toona kiiresti Eestiski), mõlemad tajusid, et sõda suure naabriga ei tarvitse olla neile jõukohane.
Ega tollases Euroopas tihanud väikeriigid suurtele väga vastu hakata. Tšehhoslovakkia hääletu alistumine läheb igaveseks diplomaatia ajalukku märgilise sündmusena.
Kuid sangarlikkus pole alati teadlik valik.
Välisminister Väino Tanneri käsitlusest jääb mulje, et tegelikult komistasid soomlased sõtta poolkogemata, väärarvestuse tulemusena.
Soome tollane sõjaline juhtkond avaldas nende menuaaride põhjal arvamust, et Soome sõjavägi pole ikkagi sõjaks valmis. Läbirääkimistel Nõukogude Liiduga olid Soome diplomaadid pikaldased, ei kiirustanud ühegi pakkumisega nõustuma ja lootsid, et venelased pakuvad välja midagi vastuvõetavamat.
Nõukogude Liidu kannatuse katkemine tuli soomlastele mõneti üllatuslikult ning nii leidsid nad end ühel päeval sõjast.
Päris ootamatu see siiski polnud, sest Eesti ja Soome erinevus ilmnes just viimastel sõjaeelsetel kuudel.
Kui Eesti juhtkond lootis, et ehk laheneb olukord kuidagi ise, siis soomlased suutsid sügiseks kindluse mõttes juba osaliselt mobiliseerida ja kuulsad Mannerheimi liini kindlustused rajati suurel määral mõne sõjaeelse kuuga. Seal, kus eestlased tardusid tegevusetusesse, lisasid soomlased viimasel hetkel tempot.
Soome aia tugevusest
Soomlased on Talve- ja Jätkusõja järel ajanud omapärast poliitikat. See on olnud retooriliselt nurkadeta, suisa madalaprofiililine. See on pälvinud pilkeid ja rahulolematust Soome lahe lõunakaldal.
Ametlik Helsingi tundis Eesti taasiseseisvumisel üsna vähe kaasa Balti riikidele.
Kuid kas meil on ikka nii hea ajalugu, et selle käitumisjoone eest sugulasrahvast kritiseerida? Samal ajal on soomlased teinud suuri pingutusi oma sõjajõu hoidmiseks ja arendamiseks.
Nende suhted Venemaaga põhinevad nüüd väljateenitud respektil. Põhjamaises stiilis "vähem loba, pikem samm".
Ja nagu näha, peab paika brittide ütluski, et tugevad aiad kasvatavad häid naabreid.
Kadri Simson on riigikogu liige (Keskerakond).