Ise kirjutame, ise toome lavale – selline on Endla teatri uus suund, mille otsa tegi lahti Andres Noormets kontsertdraamaga „Algus“ ja nädala võrra hiljem Tiit Palu komöödiaga „Ära muretse, kallis!“. Aeg soosib multitalente, kas aga kombinatsiooni näitekirjanik-lavastaja taga on kunstitaotlus või hoopis majanduslik kaalutlus?
„Näitekirjanduse teisenemise tõukejõud peituvad teatrisituatsioonis. 1920. aastate lõpuks oli teater publikukriisis, mida kümnendivahetusel puhkenud majanduskriis aina süvendas. Kitsastes oludes ei saanud teater enam endale lubada eksperimentide riski. Et püsima jääda, tuli leida publiku maitsele vastuvõetavat repertuaari. Kriisist tullakse välja algupärandite abiga … “ (Luule Epner. Eesti kirjanduslugu, 2001, lk 327)
Just nii sõjaeelse Eesti Vabariigi aegne teater mikumärdistuski – nimetus tuleneb tolleaegse menunäidendi, Hugo Raudsepa „Mikumärdi“ populaarsusest, mis vallandas plahvatusliku nõudmise algupäraste näidendite järele. Publik ootas eelkõige „elulähedust“ – aine ja tüüpide vastavust vaataja argikogemusele.
Tiit Palu „Ära muretse, kallis!“ püüab sama: situatsioonikomöödias on laval noorpaar, kes on alles paar kuud elanud oma uues ja moodsalt sisustatud korteris. Idüll on klantspildilik, mõrad selles aga selguvad ruttu: mees ei käi juba paar kuud tööl, ainult matkib töölkäimist, sest tal pole julgust loodud „ideaalelu“ lõhkuda. Koos võlgade väljanõudjaga käivitub konstrueeritud lugu, mis mängib kulunud klišeedel.
Kui sinisilmne noorpaar (Liis Laigna – Priit Loog) evib mingitki tegelasloogikat – inimesed on erinevad ja kõik püüavad elada ju nii, nagu oskavad –, siis külla saabuvad naise vanemad, kes on sõna otsese mõttes maalt ja hobusega (täpsemalt: traktoriga), mõjuvad nii groteskselt, et elulähedusest ei ole juttugi.
Nii Carmen Mikiveri mängitud ema kui Jüri Vlassovi isa oleks kui möödunud sajandi alguse taluperemees-perenaine tänapäeva suurlinnas – nii arhailised on nende reaktsioonid ja repliigid kontrastse tänapäeva taustal.
Koomiline on jah, kui internetti mööda tuba taga aetakse ja arvutihiirega ringi käia ei osata, aga üldisem mühaklikkus ja eluvõõrus ei ole küll tasakaalus selle komöödia taotletava ideega, mis kutsub endaga puntras olevat linnainimest looduse ja maaelu rüppe. Kui selles keskkonnas inimesed ei arene, miks peaks noored küll samasuguse tee valima? Et ennast võlgade eest mõnda aega peita?
Tegevusele annab vürtsi Indrek Taalmaa mängitud naabrimees – illusioonide maailmas elav läbipõlenud arst, kes on pealegi alkohoolik.
Selles rollis on tunda tuuma ja kiita võib Taalmaa suurepärast koomikunärvi. Ta ei kuku oma rollist välja isegi lõpuaplausi vastu võttes.
Paras partner on Taalmaale selles komöödias Ahti Puudersell – siniseks löödud silmaga (tööõnnetus!) võlgade väljanõudja. Üsna vähe ruumi on Puudersellil selles rollis, sest enamiku ajast on ta uinutite mõju all ja manipuleeritav.
Kaks koomikutepaari, Mikiver-Vlassov ja Taalmaa-Puudersell, vastanduvad naiivsele armastajapaarile, lavalised segadused päädivad õnneliku lõpplahendusega – see on teatritraditsiooni vanade mustrite kordamine, mille juured laadateatris ja Aristophanese pärandiski. Nii et ei midagi uut.
Omal ajal sedastas August Mälk „Mikumärdi“ puudused: „Võime vaidlematult ütelda, et teoses ei ole sisu kristalsust, kunstilist tihedust, lavalist arengut ega süvenemist.“ (August Mälk. Hugo Raudsepp, Mikumärdi. Looming nr 4, 1930, lk 466.)
Neidsamu etteheiteid saab Tiit Palu lavaloole „Ära muretse, kallis!“ teha, ainult kas mitte selline esteetiliselt nõudlik vaatepunkt ühe järjekordse Endla komöödia suhtes mitte kohatu ega juba naeruväärne tundu? See teeb murelikuks küll.