Kalev Vilgats: Lennuk tallinlaste jooginõus

Foto: Janek Talpas-Taltsepp

Läinudnädalane sündmus – Poola transpordilennuki hädamaandumine Ülemiste järve jääle – oli Eestile märgilise tähendusega. Õnnetuse lahendamise kohta saime hoolikalt sõelutud informatsiooni nii päästeametilt kui kommunikatsiooni- ja majandusministeeriumilt.

Mõnel korral kostus läbi kriitika, et sobivat rasketehnikat tuli mitmelt poolt otsida, katkesid trossid jne. Ajakirjandusel pole piisavalt analoogsete õnnetuste võrdlusmaterjali, et selgitada, kui kiiresti ja tõhusalt reageerisid Eesti teenistused.

Üldiselt võiks öelda, et poolakate maandumine Ülemistele oli omamoodi oomen. Millised kogemused meie riigil kriisiolukorrale reageerimisel veel puuduvad? Olid metsatulekahjud Vihterpalus, oli ulatuslik naftareostus Loode-Eestis, oli suurt majanduslikku kahju tekitanud üleujutus 2005. aastal, olid rasked lumeolud. Nüüd õnnelik õnnetus kullersaadetisi vedanud lennukiga. Mida veel? Suurõnnetus keemiaettevõttes, koolitulistamine, terroriakt?

Nüüd, kui oodatakse tallinlaste jooginõust välja õngitsetud lennuki demonteerimist ja Tallinna lennujaama toimetamist, teevad asjaomased organid ilmselt kokkuvõtteid, kuidas olukorraga toime tuldi.

Õige oleks ausad järeldused avalikustada, et Eesti inimesed teaksid, mida meil päästeabinõudest napib ja kui palju on tõusnud meie päästealane võimekus, võrreldes varasemate aastatega. Ühiskonna turvalisuse pealt kokku hoidmine võib tulevikus kalliks maksma minna.

Poola lennukiga juhtunud õnnetuse positiivne pool on staažika piloodi oskuslik käitumine ja olukorra õige hindamine. Maandumine järvejääle säästis kuue inimese ja võib-olla rohkemategi elud, kui lennuk oleks kukkunud maanteele või elurajooni.