Kadri Simsonile tuleb anda au (teda kadestaks vist isegi dr Joseph Goebbels) ja ega ma kavatsegi tema argumentidele vastu vaielda, kirjatükk oli ilus ja veenev. Lähtun vaid enda madala mätta otsast. Minu pidev tööstaa˛ algas aastaga 1970 ja alates sellest aastast (63 täis) saan Eesti riigilt vanaduspensioni.
Sellele vaatamata jätkan töötamist oma talus ja firmas ning õpin veel kaugõppes, kusjuures tervis jätab väga palju soovida. Ma ei tea oma kunagistest töökaaslastest ja sõpradest mitte ühtegi inimest, kes oleks oodanud meeleheitlikult pensioniea saabumist. Muide, minu nooruses oli see meestel 60, naistel 55 aastat. Vastupidi, kõik on jätkanud töötamist nii kaua, kui tervis on lubanud või nad on olnud ettevõttele kasulikud. Seda piiri saab tunnetada ainult igaüks ise.
Kui pensioniiga tõsteti meieealistel 60 eluaastalt 63ni, siis mina küll ei märganud, et keegi oleks sellele valuliselt reageerinud. Miks nüüd selle kahe aasta pärast “taevas alla kukub”?
Muide, niipalju kui mina olen aru saanud, on elu üks huvitav asi. Kõik eluetapid - lapsepõlv, noorus, keskiga, vanadus - pakuvad väga palju. Tulla välja seisukohaga, et vanaduse saabudes ongi elu läbi, saab ainult selline tulihingeline elukogenematu noor parteisõdur Kadri Simson.
Mis on Eesti riigi alternatiivid? Kogu Euroopa alternatiivid? Ega siin väga palju võimalusi ole: kas tõsta kõiki makse või tuua sisse võõrtöölised (Venemaalt, Hiinast, Indiast, Aafrikast). Pärast Teist maailmasõda, kus kõik töövõimelised Saksa mehed olid kas surnud või Vene sõjavangis helget kommunismi üles ehitamas, polnudki Saksamaal midagi valida. Keegi pidi ju koristama tohutud varemelasud. Valiti Türgi võõrtöölised, kes hakkasid ehitajateks ja tehasetöölisteks. Nende järeletulijate ja kultuuri Saksa ühiskonda sulandumisega on siiani palju muresid, aga Saksamaa saab nende lahendamisega hakkama.
Mina ei usu, et Eesti riik hõlpsalt võõrtööliste probleemidest jagu saab. Isegi USA ei suuda peatada Hiinalinnade tekkimist ja Prantsusmaa konfliktid immigrantidega on teleekraanil mitu korda aastas.
Simson pakub lahendusena tööviljakuse tõstmist. See loogika läheneb parun Münchhauseni omale, too tõstis iseenda juukseid pidi soost välja. Tegelikkuses on Eesti tööliste tootlikkus siiani üks Euroopa madalamaid. See pole kindlasti tahte ega soovi, samuti võimete küsimus. Võin kindlalt väita, et Eesti ehitaja tööviljakus heade tööriistade ja normaalse töökorralduse puhul ületab Soome ja Rootsi ehitajate oma.
See on töökultuuri, koolituse, töövahendite, tööprotsessi organiseerituse ja tehnoloogia küsimus. Kõiki neid valdkondi ei saa muuta alates homsest, see nõuab väga pikaajalist ja vaevarikast tööd. Lõpetuseks meenutan, et tõeline Eesti mees on alati teinud tööd nii palju, et küüsi lõigata pole eriti vaja olnud.