/nginx/o/2010/03/24/336843t1h6909.jpg)
Ütlemist “oma silmas palki ei märka, teise silmas pindu küll!“ teavad pea kõik inimesed. Mul on väga kahju, et ma pean Elmar Lepaga Pärnu Postimehe veergudel maid jagama, kuid tema üllitis “Nahaalsusel ei ole piire”, mis ilmus Pärnu Postimehe 18. märtsi numbris, sundis mind selleks.
Elmar Lepal on kinnisidee, et tema ebaõnnestumistes on süüdi kõik teised peale tema enda: ajakirjandus, partnerid, projekteerijad, ehitajad, muinsuskaitsjad, kohtunikud, pankrotihaldurid, konkurendid, poliitilised oponendid, pangad, inimesed, kes oma raha tagasi tahavad – kes iganes.
Lepp kirjutab: “Selgus, et Suugi abiga oli Ardis Ehitus võitnud samasuguse mahuga Paikuse lasteaia ehituse hankekonkursi. Ehitus hakkas kummipaelana venima.“
Tule taevas appi! Helistasin Paikuse vallavanemale Kuno Erkmannile ja küsisin, millal nad riigihanke korraldasid. Selgus, et 2006. aasta kevadel. Lepa keskuse ehitustööd algasid aga jaanuaris 2007.
Süüdistusel, mis avalikkuse ette paisati, ei ole mingit seost Lepa keskuse ehitamisega, ei sisulist ega ajalist. Ma ei kujuta ette, kuidas saab tulla välja sellise laimuga, seades Paikuse valla hankemenetluse avaliku kahtluse alla. Kas Lepp on valmis selle eest vastutust võtma?
Niisiis algasid ehitustööd uue ärimaja ehitamiseks Karja 4 kinnistul 2007. aasta jaanuaris. Ehitusperioodiks sõlmiti leping omanikujärelevalve teenuse osutamiseks OÜ PG Projektiga.
Igakuistele tööde üleandmise-vastuvõtmise aktidele kirjutas ehitusjärelevalve poolt alla Ilme Palu, kogemustega inimene, kes aastaid on töötanud Pärnu linnavalitsuse ehitusjärelevalve teenistuse juhatajana. Kõik arved viseeris samuti tema. Ilma omanikujärelevalve kooskõlastuseta ei teinud Hansapank ehitajale ühtegi ülekannet.
Ehitustööd ei oleks kallimaks läinud, kui Lepp ei oleks hakanud lisatöid tellima ega kallimate materjalide kasutamist nõudma, lubades ehitajatele selle eest maksta. Kõik uued kokkulepped, mis kajastasid ehitusmahtude muutusi ja lisatöid (mahud suurenesid, kuna algne ruumiprogramm muutus, osa tehtud töödest lasti lammutada), sõlmiti kaubakeskuse omaniku ja juhatuse liikme Elmar Lepaga.
Seetõttu loobusin alates 2007. aasta juunist kooskõlastamast projekti mis tahes muudatust ja ehitustööde aktidele ma enam alla ei kirjutanud. Mahtude muutmise tõttu pikenes ehituse lõpptähtaeg. Selle tulemusena kallines ehitusmaksumus. Kogu ehitust finantseeriti Lepa allkirjastatud laenulepingu alusel Hansapanga rahaga.
Lepp kirjutab: “Kahtlaste lisatööde arvete alusel oli Suuk Rannale (Ardis Ehituse omanik Indrek Rand, G. S.) kandnud Luige (Hans H. Luik, G. S.) rahagi, mida nüüd ei saanud õigeks ajaks täies summas tagasi maksta.”
Tegelikult oli tegemist äriühingu HHL Rühm OÜ Lepa Kaubakeskusele antud laenuga. Lepingu raha kasutamise kohta sõlmis Lepp isiklikult ja kogu raha rändas Taisse, kust osteti kokku nn prestiižset mööblit, mida Lepa kaubamajas üritati müüa. Mööblit osteti miljonite kroonide eest ja isegi siis, kui lattu enam ei mahtunud.
Veel 2008. aasta märtsis, kui mind isikliku avalduse alusel juhatuse liikme kohalt tagasi kutsuti, oli Lepa Kaubakeskuse jooksva aasta kahe kuu kasum 680 000 krooni, omakapital 16,7 miljonit krooni, vara 70 miljonit ja pikaajalised kohustused moodustasid 38 miljonit krooni.
Rimiga oli sõlmitud eelleping, mille kohaselt juba sügisel oleks vahetatud välja Lepa kaubamajas kümme aastat tegutsenud Konsum. Ehitusprojekt oli tellitud selline, et Konsum saanuks tegutseda sügiseni ja samal ajal oleks valminud juurdeehitus. Rimi sissekolimine võtnuks kuu aega. Töölt lahkudes soovitasin Lepale, et ta mingil juhul ei hakkaks juurdeehitust ehitama enne, kui selleks on olemas vajalikud finantsvahendid.
2008. aasta 28. märtsi Pärnu Börsis ilmus artikkel “Poeg hakkab ametisse“, kus räägitakse, et Suugi asemel hakkab Lepa Kaubakeskust juhtima Elmar Lepa poeg Tanel. “Pole midagi, saab hakkama küll,“ ütles Lepp ise poja toimetamise kohta. “Ega siin väga palju tööd ole, ruumid on kõik välja renditud ja asi toimib.”
Kui kõik toimis, millest ikkagi Lepa Kaubakeskuse pankrot?
Paraku võib lühikese ajaga palju asju vussi keerata. AS Betoneksiga sõlmiti mais küll ehitusleping, et toidupoe tarvis vajalik juurdeehitus rajada, kuid Lepa Kaubakeskusel puudus ehituse finantseerimiseks raha.
Toidukauplus, mis aastas maksis 1,5 miljonit krooni renti, oli kümme aastat edukalt tegutsenud ja võinuks rahus jätkata, aeti kaubamajast enne ehituse algust välja.
Ehitaja oli heauskne ja alustas ehitustöödega, ilma et oleks ettemaksu saanud.
Augustiks oli ehitustöödeks kulunud üle viie miljoni krooni, kuid Elmar Lepp keeldus tööde eest maksmast.
Ei makstud projekteerijalegi. Arvi Vainula OÜ Projektbüroole jäädi võlgu nii eelprojekti eest, mille tulemusena väljastati ehitusluba, kui põhiprojekti eest – kokku ligi 300 000 krooni.
Lepp olevat välja pakkunud geniaalse plaani: ehitagu Betoneks oma rahaga juurdeehitus valmis. Et kui kaubakeskusel läheb hästi, maksab ta kunagi tehtud töödegi eest.
Ehitaja ei saanud sellise skeemitamisega nõustuda. Tulemuseks oli ehituse seiskumine ja ehitusfirma pankrot, sest Betoneks ei suutnud ostetud kauba eest hankijatele tasuda. Alltöövõtjadki jäid pika ninaga.
Karussell hakkas keerlema ja selle tulemusena peatusid ehitustööd Ülejõe gümnaasiumis, kus peatöövõtja oli samuti Betoneks.
Betoneks algatas Lepa Kaubakeskuse pankrotimenetluse ja sellega liitus kohe HHL Rühm, millele oli tagastamata kaks miljonit krooni.
Hansapank ei saanud kõrvaltvaatajaks jääda. Nõuetega liitusid kümned firmad ja eraisikud, kes heauskselt olid Lepale raha laenanud või teenuseid osutanud. Nende lootus midagi tagasi saada oli kadunud.