Jüri Tenson: Karta tuleb seda, mida me ei tea

Jüri Tensonit seostatakse ikka Pärnuga ja kui temast kõneldakse suvepealinnas, seotakse ta enamasti kokku mere ning siis juba mõistagi veepuhtuse, kolibakterite ja mürgiste sinivetikatega. Foto: URMAS LUIK/PRNPM/EMF

Jüri Tensonit seostatakse ikka Pärnuga ja kui temast kõneldakse suvepealinnas, seotakse ta enamasti kokku mere ning siis juba mõistagi veepuhtuse, kolibakterite ja mürgiste sinivetikatega.

Vähem teab avalikkus, et Tenson on kodus fotograafiamaailmas, omainimene poliitikute keskel, Pärnu sadamas, jahtklubis ja teatrirahva hulgaski.

Võiks arvata, et olete Pärnu ranna poiss, aga tegelikult olete sündinud sügaval sisemaal, Räpina kandis. Kuidas teist meremees sai?

Sisemaa poiss küll, aga mu poisikesepõlve kodu, vana piirivalve kordoni maja, oli sadakond meetrit Peipsi järvest, nii et oma väike meri oli mul ukse ees. Tõsi, seal, kus meie elasime, paistis järve teine kallas viie-kuue kilomeetri kauguselt kätte. See teine kallas tõmbas meid, poisikesi, kõvasti.

Mäletan, kuidas jääpankadel triivisime ja selle eest nahutada saime. Ükskord tõime kodust vana hobuseteki ja sättisime selle paadile purjeks. Muidugi läksime ümber ja kui koju tulime, saime peksa. Nii et vee peale kiskus mind lapsest saadik.

Keskkoolis olid mul siiski teistsugused plaanid: olin otsustanud saada botaanikuks ja tahtsin Räpina keskkooli tagasi tulla bioloogiaõpetajana. Seda otsust mõjutas kindlasti sealne kooliaed, kus ma keskkooliajal juba töötasingi laborandina. Aed oli tollal üks Eesti paremaid, küllap tänu Räpina aianduskooli lähedusele.

Kindlasti avaldas mõju loodusteaduste poole pöördumisel minu haruldaselt tugev ja hea bioloogiaõpetaja Elle Mälberg, kes praegu on üle 100 aasta vana ja õnneks elab veel. Tema vedas mu kooliajal kuidagi käima.

Mäletan, et korraldasime kooliaias üsna keerulisi katseid, mille abil hakkas selgemaks saama üldpilt, kuidas looduses asjad käivad. Me saime oma katsete eest Moskvas põllumajandussaaduste näituselt isegi mingi medali.

Nüüd, kui ma olen tööl Pärnu loodusmajas, märkan mõningase imestusega, et olen jõudnud tiiruga otsekui kooliaega tagasi, kui meisterdan laborandina õppevahendeid ja panen mõne katse käima. Tahaksin õpetada bioloogiaõpetajaid loodusmaja näituste ja väljapanekute varal siin tunde andma, et lapsi loodusele lähemale tuua.

Miks teist koolipapat ei saanud?

Ülikoolis, nagu elus tihti juhtub, mängiti mu kaardipakk ümber: teisel või kolmandal kursusel said üliõpilased soovi korral õppima hakata eriprogrammide alusel. Sellal oli Tallinnas Eesti mereihtüoloogia labor, mis omakorda oli Moskva mereinstituudi osa. Sinna oli vetikauurijat vaja ja ülikoolile anti nii-öelda tellimus sisse, et olgu koolitatud üks parajas vanuses mees vetikaid uurima. Juhtusin olema nende silmis õiges eas ja kuna tegelesin tõstespordiga, leiti mind olevat küllalt tugeva kondiga, et meretööd teha. Nii minust botaanik-algoloog tuligi.

Kas vetikad igavad ei tundunud? Eluslooduses on ju määratult huvitavamana paistvaid erialasid.

Ma ei mõelnud eriti, kas vetikad on igavad või lõbusad. Tahtsin eriala omandada, teadust väikestviisi tegema hakata, kui selleks võimalust pakuti. Pealegi oli mul üks teine ja palju tõsisem asi karta. Ma nimelt polnud siis veel oma jalga Tallinnasse saanud, see linn oli mulle täiesti võõras ja pelgasin, kas oskan raudteejaamast Raekoja platsile minna, et õigesse asutusse kokkulepitud ajaks jõuda.

Praktiline uurimistöö hakkas pihta siiski Pärnus, sest siia oli tolleks ajaks loodud välibaas ja siin tegeldi kõvasti juba näiteks räimede uurimisega. Sattusin vahvate noorte inimeste sekka ja tagantjärele oli see üsna hariv kogemus, mida siin Pärnus tollal algajale loodusteadlasele pakuti.

Pärnus mu tulevane tööpaik pärast kooli lõpetamist välja kujuneski. Oleksin võinud Tallinnasse jääda, aga Pärnu sobis mulle kuidagi paremini.

Mitte keegi pole Pärnu lahe seisundit nii järjekindlalt uurinud kui teie ja siin läbi aastakümnete veeproove võtnud, mikroorganisme uurinud, vetikate kasvu ja vohamist jälginud. Miks te pole oma ammendamatute proovitulemuste põhjal kokku kirjutanud doktoritööd? Ilmselt on siin mitme doktoritöö jagu materjali?

Lihtsalt öeldes on asi nii, et loodusteaduses võid kümme aastat järjekindlalt proove võtta ja analüüsida ning lõpptulemusena saad teada, et see, mida sa varem arvasid olevat, ongi tegelikkus. Mis doktoritööd sa sellest kirjutad!

Näiteks tegime kolossaalse töö vetikate primaarse produktsiooni määramisel Pärnu lahes. Meid töötas kohati oma paarkümmend inimest. 28 päeva vältel võtsime merest iga nelja tunni tagant proove ja analüüsisime neid. Tänapäeva mõistes on see arutu tööhulk. Saime üht-teist uut teada, aga ega teaduses kehti reegel, et teeme palju tööd ja saame suure tulemuse. Vetikate puhul eriti.

Ma olin Pärnus kümme aastat merd uurinud, kui märkasin, et vee reostuse tõusuga hakkab mõni mereline vetikaliik siit kaduma. Loomulikult tõstsin kisa: näete, kuhu me oleme jõudnud! Aega läks veel mööda ja reostuse näitajad läksid järjest hullemaks ning ennäe! kadunud liigid tulid merre tagasi. See näitab, et esimesed järeldused ei pruugi olla õiged.

Seega on väga tähtis, et proove võetaks ja andmeid salvestataks väga pika aja jooksul, mida pikema, seda parem. Ja seda ma olengi Pärnus teinud, sest mida aeg edasi, seda rohkem olen tahtnud teada saada pikaajalistest muutustest looduses. Näiteks kui mul õnnestuks siit Pärnu lahest ja jõe suudmest 50 aastat võtta proove ja vaadata, mis on selle aja jooksul juhtunud. Siis ehk, ma loodan, on võimalik midagi teada saada.

45 aastat olete Pärnu merd uurinud, mis selle puuduva viie aastaga teada saaks?

Ma mäletan, et kui ma selle tööga pihta hakkasin, tundus looduses kõik nii rahulik ja stabiilne. Aga hiljem läks madinaks, tulid uued liigid, mõni taandus, mõni tuli tagasi. Siis tulid poliitilised, majanduslikud ja kliimamuutused, mis kõik avaldavad oma mõju. Praegu on huvitav aeg uurida kas või tulnukliike Pärnu lahes ja meres.

Te mõtlete laevade pilsiveega tulnud hämmastavaid olendeid, kalu, vähilisi, vetikaid?

Neid seostatakse pilsiveega, aga see võib olla ületähtsustatud tegur, sest oma kasvupiire nihutavad ka maismaataimed, kas või sile kardhein, mis oli nii kadunud, et 30 aastat ei näinud ühtegi eksemplari. Nüüd on see taim meil tagasi ja pilsivesi seda protsessi küll ei mõjuta, sest need taimed kasvavad siseveekogudes ja ojades. Liiati oli kõige suurem ballastiveega solistamine siinkandis Teise maailmasõja ajal, kui keegi millestki ei hoolinud. Massiliselt uusi võõrliike see endaga kaasa ei toonud. Seegi on mõtlemapanev lugu.

Või ümarmudil, mis Aasovi merest on meie vetesse jõudnud ja mida samuti on siinkandis seostatud pilsiveega. Tegelikult on see kala hakanud kasvupiiri laiendama põhja poole piki tervet Euroopa rannikut.

Häda on selles, et tihtipeale ei ole need tulnukad meile meeldiva iseloomuga. Ja tulnud on lindegi, nagu kormoranid, kes meie ilusate laululindudega võrreldes on ikka päris vastikud tegelased.

Samal ajal ei saa õigeks pidada, et me ei tapa luiki, kuna need linnud on truud armastajad ja paarid elavad koos kogu elu. Parte aga tapame, sest need ei ole nii truud armastajad. Armastus ei ole argument.

Nüüd, kui arvatavasti klimaatilisel põhjusel on hakanud looduses pihta kiire liigiline sagimine, peaksid inimestel olema varuks teadmised, et neid protsesse märgata ja vajadusel reguleerida.

Samal ajal peame mõistma, et looduses ei ole enam kohta, mida inimtegevus ei mõjutaks. See vallandab maakeral protsesse, mille tagajärgedega tuleb inimkonnal hakkama saada. Varem või hiljem. Kui alla jääme, oleme kadunud. Kui vaja, tuleb neid protsesse pidurdada.

Lihtne näide inimtegevuse mõjust on Pärnu laht selles mõttes, et põllumajanduse surve alanemise, kolhoosikorra varisemisega on meie lahe vesi palju puhtam kui veerandsada aastat tagasi. Aga rõõmsasse elevusse ei tasu laskuda, sest sellel on liivatera kaal kõrbes.

Kaaluge võimalust, et impeeriumide varisemine või ususõda ida-lääne teljel on mõjutatud mõnest suurest looduse võnkumisest, kusjuures see toimub nii pikal ajateljel, et inimesed ei oska selles märgata perioodilist seaduspära.

Rääkige sinivetikatest. Kui ohtlik nende vohamine õitsemisajal on?

Kõige rohkem tuleb karta asju, mida me ei tea või ei tunne. Sinivetikate puhul tuleb karta kõige rohkem seda, et me ei tea, kas nad on parasjagu mürgised. Nad võivad olla väga mürgised ega või ka. Seepärast tuleb neid karta. Veel enam, mõnikord on Läänemeres suur vetikalaik, mis ühest kohast on mürgine ja teisest jälle mitte.

Kui sinivetikad oleksid alati mürgised, võiksime nende vohamise ajaks supelrannad meretuulte puhul sulgeda, aga tegelikult pole alati põhjust.

Sinivetikaid tuleb uurida igal suvel ja jälgima peab neid samuti. Olen paadiga merel olnud vetikalaigu ja Pärnu ranna vahel, valmis kohe randa hoiatama, kui mürgine ollus sinnapoole ujuma hakkab.

Metsikutes randades sellist valvet muidugi pole. Rusikareegel on selline, et kui vesi on kaldal hägune ja seal on vetikad, lindude sulgi ja muud prahti, mis vetikatesse on kinni jäänud, ärge ilma kummikuteta seal jalgupidi solistage. Võib tekkida lööve ja isegi palavik. Jooma seda vett ehk ükski inimene ei hakka.

Kui rannavesi on sogane, tuleks sügavamasse vette ujuma sõita paadiga. Igal juhul parem karta kui kahetseda.

Vahel on kõneldud, et Pärnu ranna liiv hakkab otsa jääma.

Selline kartus kunagi tekkis, et lained ja tormid kannavad Pärnu ranna liiva merre, kuid praegu on olukord pigem selline, et ranna liivaosa laieneb. Kui see aastaid nii jätkub, võib Rannakohviku merepoolsetki külge ilmestada tulevikus park, rannajoon on taandunud Kihnu suunas ja sadamamuulid tuleb pikemaks ehitada.