Relvad, lõke ja öine häire vürtsitasid vaheaega

Riigikaitseõpetusega käib kokku härrasmehelikkus, neidudele tugeva käe ulatamine. Foto: Ants Liigus

Lumise kevadootuses männimetsa rüpes sebivad kesknädalal teismeea teise poolde jõudnud poisid-tüdrukud, ühed kõõluvad maa ja taeva vahel, teised soojendavad lõkke ääres varbaid ja kolmandad naasevad autokastis märkilaskmiselt.

Siuhti! libiseb trossi külge kinnitatult mööda salatirohelises jopes neiu ja kaob kusagile allapoole. Piki metsateed, sinna, kus sujuvalt lõpeb pikk õhusõit, saatjaks lapilises välivormis instruktori valvas pilk.

Pärnu Hansagümnaasiumi 11.a klassi õpilane Marianne Ild on üks neist, kes kevadisel koolivaheajal võtab osa Kaitseliidu Pärnumaa maleva korraldatud riigikaitseõpilaste välilaagrist. “Ronida kõrgel köit mööda oli veidi jube, aga alla sõita normaalne,” teatab ta laagriplatsile naastes.

Vaprad tüdrukud

Kahes vahetuses, poolteist ööpäeva ja poolteist ööpäeva, veedab Audru vallas Potsepa karjääri naabruses koolivaheaega 140 õpilast maakonna kaheksast koolist ja Haapsalu gümnaasiumist. Nende riigikaitseliste teadmiste ja oskuste kontrolliga seotud kulud katab kaitseministeerium, samast eelarvest makstakse kinni söök, mis jõuab laagriplatsile termoskateldes.

Major Marek Laaniste Kaitseliidu peastaabist hoiab asjatundlikult silma peal rühmade kaupa mitmesse suunda hargneval tegevusel. Sel ajal kui instruktorid tutvustavad ühele rühmale telklinnakust paari kilomeetri kaugusel karjääris kaitseväe kasutuses käsitulirelvi, alustab teine rühm laskeharjutustega.

“Teeme asja kuivalt läbi,” kajab instruktori selge hääl kaugele. “Laskjad, tulejoonele, marss!”

Plaksudes lendavad õppekuulid õpperelvadest 100 meetri kaugusele üle lumeporise karjääripõhja märklaudade poole ja veidi arglikult lähenevad militaarse harjutuse läbiteinud noored väljaõppeülemale tulemusi ette näitama. Kümnesse tabamusi on vähe ning märkleht meenutab paljudel sõelapõhja: üks auk siin, teine seal.

“Praktika, praktika ja veel kord praktika,” kordab leitnant Kristian Kivimäe riigikaitsele kui valikainele pühendunud noormeestele-neidudele.

Laagriplatsil orienteerumast tagasi jõudnud ja lõkke ääres soojeneva ning kindaid-sokke kuivatava publiku silme all jätkub trossil kõndimine maast kaheksa meetri kõrgusel julgestusköie abil ja hoogne laskumine mastimändide vahele.

Üks jõuvarusid proovile panev katsumus on tulepaistel turgutajatel samuti selja taha jäänud, sõna otseses mõttes puusuuskadega 700 meetri läbisõitmine.

“Mul on kaks paari villaseid sokke kummikutes, aga ikka varbad külmetavad,” tunnistab üks neidudest ja major Laaniste ütleb seda kuuldes elutargalt, et räägi palju räägid, mida kaasa võtta, ikka tulevad noored metsa nagu suvitama.

Viiendat kevadet

Riigikaitseõpetuse programmi järgivat välilaagrit korraldab Kaitseliidu Pärnumaa malev viiendat kevadet. Märtsivaheaja teisest päevast alanud ja välitingimustes tegutsema õpetava kogunemise plaani hakati major Laaniste sõnutsi koostama aasta algusest, kaasatud on 20 Pärnu- ja Läänemaa maleva instruktorit. Tänavune eripära tuleneb talvest, sest kohapeal nõudis sahamehel enim aega platsi lumest vabaks lükkamine.

Aga nüüd ollakse Potsepal koos, et teada: Kaitseliit on niisama vana organisatsioon nagu Eesti Vabariik, moodustatud 11. novembril 1918 ja taastati 17. veebruaril 1990 ning selles on Naiskodukaitset, kodutütreid ja noorkotkaid kaasa arvates 20 000 liiget.

Seda, et koolides annavad riigikaitse kui valikaine tunde vabatahtlikku kohustust täites enamasti kaitseliitlased, seletab Kaitseliidu pressiesindaja kapten Tanel Rütman nii: “Paljudes maakondades on Kaitseliit ainuke riigikaitseline struktuur, seega on ju loomulik, et riigikaitseõpetust annavad kaitseliitlased ja riigikaitse välilaagrite korraldamine on neil oluliselt lihtsam.”

Valdavalt asfaldil kasvanud lastele on metsaelu põnevus ja ohud ettearvamatud. Näiteks sõrmekriimustused mõne oksarao otsas. “Verevalamisest” aitab jagu saada laagri meedik, üliasjaliku olemisega Reemet Sits, kelle kohvris muude esmaabivahendite hulgas on ettenägelikult plaastrivaru.

Öörahu saabub punkt kell 23.00. Presendist “hotell” mahutab 10 öömajalist, küljealust pehmendavad kuuseoksad ja sooja annab telgiahi.

“Põhiline mure, kui õhtul pimedaks läheb, on: tahaks koju,” kostab riigikaitse välilaagrite korraldamise kogemusega major Laaniste. “Aga öörahu rikume neil ise ära, häirega,” teatab ta enesekindla häälega, nagu annaks vandetõotust.