Aastaks 2027 on pensioniiga vaja tõsta 65 eluaastani, et tulevikus ei peaks pensione vähendama, suurendama sotsiaalmaksu ega kordades kasvatama Eestisse rännet.
Tõnis Kõiv: Veel pensioniea tõusust
Pensioniea tõstmine kaitseb pensionäre ja pensione, sest selleta tuleks hakata pensione vähendama põhjusel, et pensionide maksmiseks pole raha. Pensioniea kergitamine kahe aasta võrra võimaldab pärast 2026. aastat viis kuni kümme protsenti senisest suurema keskmise vanaduspensioni maksmist.
Reformierakond on seisukohal, et pensione ei tohi vähendada nüüd ega tulevikus. Pensionid peavad kasvama koos majanduse kasvuga. Kui jätta pensioniea tõus ära, langeb praegu 42 protsenti keskmisest palgast moodustav vanaduspension järgmise 15 aastaga 32 protsendini keskmisest palgast. Me ei ole sellega nõus.
Reformierakond leiab, et sotsiaalmaksu ei saa tõsta, sest tööjõumaksud on Eestis isegi kõrged. Nad takistavad töökohtade teket ega aita vähendada tööpuudust. Pigem tuleks kehtestada sotsiaalmaksu ülempiir, et motiveerida kõrgesti tasustatud töökohtade loomist ja sellega kaasnevate muudegi töökohtade teket. Nõnda kasvaks sotsiaalmaksu laekumine, millest omakorda saab maksta suuremat pensioni.
Reformierakond ei toeta sisserändajate arvu kasvatamist kordades. Just selleni jõuaksime, kui inimesed lahkuksid tööturult senises pensionieas. Praegu kehtib sisserände piirmäär 0,1 protsenti rahvastikust ehk 1340 inimest aastas. Üldise pensioniea tõusu ärajätmisel tuleks sisserännet suurendada 15 000 – 20 000 inimeseni aastas, sest tööjõust tuleks puudu. See oleks aga Eesti ühiskonnale liig. Me ei vaja teist Lasnamäed.
Just ülalkirjeldatud arengusuunad on pensioniea tõusu alternatiivid. Tööpuuduse vastu võitlemine, ohutu töökeskkonna tagamine ja tervislike eluviiside propageerimine on riigi igapäevategevuses tähtsal kohal juba praegu. Siin ei ole vaja ega võimalikki midagi oodata. Reformierakond on kindlal seisukohal, et Eesti inimesed peavad olema terved ning elama senisest kauem täisväärtuslikku elu.
Kui kõnealune seadusemuudatus vastu võetakse, on 2026. aastani rahu majas. Hea valitsemise tava kohaselt saab toimuda ainult üks pensionireform korraga. Praegu on käimas meeste ja naiste pensionilemineku ea ühtlustamise reform, mis jõuab lõpule 2016. aastal. Siis saavad mõlemast soost eakad inimesed pensionile 63aastaselt. Kui riigikogu otsustab 2010. aastal alustada uut pensionireformi aastast 2017, kui pensionilemineku iga hakkab tasapisi kasvama, on hea valitsemise tava jätkudes kindel, et enne 2026. aastat mingit muudatust alustada ei saa.
Üldist pensionilemineku iga on vaja tõsta, et pikaajaliselt tagada pensionikassa jätkusuutlikkus, aga inimene küsib ikka: kellele see kasulik on?
Kõige suuremad kasusaajad on praegused pensionärid, sest nende pension tulevikus kasvab. Samuti võidavad eelnõust 56aastased ja vanemad inimesed, sest nemad saavad pensionile seniste reeglite järgi, aga neile on garanteeritud kõrgem pension tulevikus.
Inimesed vanuses 50-56 aastat peavad mõne kuu võrra hiljem pensionile minema, sõltuvalt täpsest sünniaastast.
Alla 50aastased peavad kaks aastat kauem töötama. Muudatus on pikalt ette teada ja pensionileminekuks saab varakult plaane teha. Lõppude lõpuks on Eesti pensionisüsteem üles ehitatud kolme samba põhimõttel. Esimene sammas on riiklik pension, teine on riigi ja töötaja ühine kogumispension ja kolmas inimese enda vabatahtlik tulumaksuvaba kogumispension. Seega on igaühel märkimisväärne roll oma pensionipõlve plaanimisel ja otsuste langetamisel.
Pikemas perspektiivis kahaneb tööealiste elanike arv neljalt töötegijalt iga 65aastase inimese kohta kolmeni aastaks 2030 ja lausa 1,8ni aastaks 2050. Kõige rohkem peaks oma pensioni pärast muretsema praegu 25aastane noor inimene. Kui tema saab 65 ja läheb pensionile, on temale pensioni välja teenivaid tööealisi ainult 1,8 praeguse nelja asemel.
Keskmise oodatava eluea kohta on kõige värskemad andmed 2008. aastast: naistel 79,23, meestel 68,59 ja keskmine 74,06 aastat. Meeste keskmine oodatav eluiga on viimase kaheksa aastaga tõusnud neli aastat ja tõus jätkub.