Reis kurjuse maale

Evald Leppmetsa "Reis kurjuse maale" aitab meenutada kurja, mida võõrvõim on eestlastele teinud. Foto: Repro

Ajast, kui ilmus Heino Kiige romaan "Maria Siberimaal", on avaldatud suur hulk mälestusi küüditatute elust kaugel Siberis, samuti tõsiteaduslikke uurimistöid. Paljud neist raamatutest ei pruugi enamikule meist näppu puutuda, sest trükiarvud on väga erinevad.

Tänu heale tuttavale lugesin hiljuti tänavu presidendilt kõrge riikliku autasu pälvinud vabadusvõitleja Evald Leppmetsa mälestusteraamatut "Reis kurjuse maale" (teine, täiendatud trükk, Tartu, 2003). Huvi kannustas teadmine, et kirjutaja on pärit samast kandist, kus on minu emapoolsed juured.

Kodutalust Siberisse

Leppmets annab lihtsa pildi elust Eesti talus läinud sajandi 20. aastate teisel poolel ja 30. aastatel. Ei mingit palgatööjõudu, pererahvas rabas tööd teha ja lapsed panid käed külge kohe, kui kaela kandma hakkasid.

Leppmets vaatab tollaseid sündmusi laiemas kontekstis, lisades kohaliku elu kajastamisele olulisemaid välissündmusi, mis paraku nii saatuslikul viisil hakkasid meie elu mõjutama.

Autor avab Teise ilmasõja alguse kirjeldustes paar seika, millel kohalikele oli suur tähtsus. Kõigepealt metsavendade korraldatud "saluut" hävituspataljonlastele Pärnu-Jaagupi all, seejärel pöördeline aeg, kui Saksa rinne tagasi veeres ja ajutiselt naasis Pärnu-Jaagupi maadele punane hirmuvalitsus.

1926. aastal sündinud poiste saatus oli jõuda parajasse ikka siis, kui sõja saatus oli niisama hästi kui otsustatud.

Kohustuslik minek Omakaitsesse, mis otsustaval hetkel saadeti rinnet tugevdama. Viimasel minutil tuli mobiliseerimine juba päris väkke ja hiljem ekslemine lagunenud rindelt koju.

Evald Leppmetsa ja tema pere sattumises julgeoleku tangide vahele pole midagi imelikku. Salakaebajad olid oma kandi inimesed. Selline oli laialt levinud praktika, milles veendusin oma vanaisa toimikut arhiivis lugedes. Piisas teenistusest Omakaitses ja Saksa sõjaväes ning karistus oligi käes.

Täna, kui mälestame 1949. aasta märtsi massiküüditamise ohvreid, on paslik meeles pidada, et arreteerimised algasid õige pea pärast Eesti territooriumi taasokupeerimist ega lõppenud enne verise türanni surma kas oma Moskva-lähedases suvilas või kuskil mujal.

Leppmetsade talu puhul ilmneb ootamatu seos Pärnu lehega. Majapidamine määrati Pärnu lehe Töörahva Hääl abimajandiks, kusjuures eelmistele omanikele jäeti vaid viis hektarit maad. Tollased lehemehed koos nõukogude võimuga suutsid heal järjel olnud talu ruttu lagastada.

Evald Leppmetsa käsitlusest saab hea ülevaate nõukogulikust kohtumõistmise farsist, mis talle päädis kümne aastaga. Siis pikk rongisõit ja Koþva sunnitöölaager Petðora jõe ääres, Vorkutast umbes 300 kilomeetrit lõuna pool.

Arvamusküljel üritame täna võrrelda, millist saatust kavandasid eestlastele nii natsid kui enamlased. Leppmets on jäädvustanud raamatusse tähelepaneku laagri värava kohal olnud loosungist "Samootverþennõm trudom iskupið vinu pered rodi-noi!" ("Ennastsalgava tööga lunastad süü kodumaa ees!"), mille lugemisel meenus üks teine tunnuslause: "Arbeit macht frei" ("Töö teeb vabaks").

Koþvast sattus Leppmets Vorkuta söebasseini, mis sellal oli üks suuremaid NSV Liidu kivisöega varustajaid. Orjatööga toodi maapinnale imeodavat kütust.

Lugejale pakuvad kindlasti huvi kirjeldused kivisöest ja söekaevandamise meetoditest 1950. aastate algul. 1953. aasta suvel haaras sunnitöökaevandusi streik, mis 29. kaevanduses lõppes verevalamisega (70 surnut, umbes 400 haavatut).

7. augustil 1956, pärast ligi 12aastast äraolekut, algas Evald Leppmetsa kodutee.

Miks nii tehti?

Raamatu lõpuosas tsiteerib autor USA presidendi Franklin Roosevelti kirja Briti peaministrile Winston Churchillile 1943. aastast: "Minu arust, kui ma annan Stalinile kõik, mida vähegi võin, ega küsi midagi vastutasuks, siis ei hakka ta kedagi annekteerima ning töötab koos minuga maailma demokraatia ja rahu heaks."

Roosevelt andiski ja nii, et vähe polnud. Nõme lugu, kirjutab Leppmets. Jääb üle temaga nõustuda.

Mulle meenuvad siinkohal Rootsi diplomaadi Dag Sebastian Ahlanderi sõnad, et kurjust peab mäletama ja mineviku sündmusi meenutama, sest neid unustuse hõlma lastes võib kurjus tagasi tulla.