Pole imestada, et tuhanded eestlased just Vancouveris maabusid

Vancouveri kaart. Foto: Pärnu Postimees

Veetnud peaaegu kuu Kanada British Columbia provintsi linnas Vancouveris, ei imesta ma enam, et see linn on mitu korda maailma elamisväärseimaks valitud ja omal ajal tuhanded Eestist põgenenud otsaga just sinna jõudsid.

Põhja-Ameerika mandri lääneranniku Vancouver üllatab nii oma asukoha kui staatusega, kui lähemalt uurima hakata. Võiks eeldada, et see on külm ja karm põhjamaine Kanada, aga kui gloobust keerutama hakata, selgub Vancouveri asumine samal laiuskraadil Pariisiga. Siit siis kena mahe kliima.

Võiks arvata, et kui eemal see linn siis muust maailmast ikka on, aga näiteks Montrealist või Torontost sõidab liinibuss sinna kolm-neli päeva ning neistsamadest idaranniku linnadest ei eelistata kaupa Vancouverisse saata üle mandri, vaid - nii imelik kui see ei tundu - üle Euroopa, Siberi ja Aasia.

 New Yorgiga on Vancouveril ajavahe kolm, Eestiga koguni kümme tundi. Vaid kaks tundi saaks teoreetiliselt edasi minna, et päris kuklapoole tunnet saada. Tõsi, ega Vancouver nüüd nii eraldatud olegi: lõuna poole sõites on USA piir 60 ja megalinn Seattle 260 kilomeetri kaugusel.

Viga oleks omistada Vancouverile mingit administratiivset suurrolli. Kanada pealinn on ikka Ottawa, British Columbia provintsi pealinn Vancouverist tunnise auto-, siis poolteisetunnise laeva- ja veel tunnise autosõidu kaugusel asuv Victoria. Päevaga käib seal ära.

Negatiivse poole peal vaid vihm

Eestis nutame praegu lumeuputuse pärast, Vancouveri linnas on see harva esinev nähtus ja suur ime. Kohalikud räägivad, et kui kontoriakende taga kolme esimest helvest langemas nähakse, kukuvad pastakad lauale kui niidetult, kõik käivitavad autod ja põgenevad katastroofi eest.

2008. aasta jõulude eel katastroof juhtuski. Muudkui sadas ja sadas, lumevaip kasvas ja sula lasi end oodata. Linnatänavad kippusid läbimatuks muutuma, hoovid seda olidki.

Võimud palusid neil, kes oma auto üldse välja kaevata suutsid, tänavale riskima tulemata jätta. Ja needsamad linnavõimud muretsesid seejärel Vancouveri ajaloo esimesed lumekoristusmasinad. Mille kui kasutu pealt näiteks tänavu ja võib-olla veel viis järgmist aastat üksnes tolmu pühkida tuleb.

Vancouver asub Kaljumägede eelmäestiku ja Vaikse ookeani ranniku vahel. Linna kohal kõrguvad külaliste pilke naelutavad lumemütsidega mäed, linnas endas on English Bay ääres plaaþid.

Kaugeltki mitte nii valge ja puhta liivaga nagu Pärnus või Narva-Jõesuus, aga ilma rannaliivale trügivate hotellirivideta, nagu näeb Lõuna-Euroopas. Vancouveris ääristab randu pargiriba väga heas korras jalutus- ja jooksuteega, iga natukese maa tagant paitab silma mõni maitsekas skulptuur.

Kliima on üks Vancouveri suuri plusse. Ülal mägedes püsib lumi kaua ja lähimad suusakeskused on linnasüdamest napilt tunniajase serpentiinteed pidi üleskruvimise ulatuses. Nende keskuste valgustatud kette paistab all-linna vähemalt kolm.

Kel tõsisem talispordihuvi, saab ette võtta kahetunnise sõidu 120 kilomeetri kaugusel ja ligi kilomeetri kõrgusel üle merepinna asuvasse Whistleri talikuurorti. See, milline erinevus suure ja väiksema linna pildis, eriti aga tänaval kohatavas rahvas valitseb, on lausa uskumatu.

All-linnas kõnnitakse praegu, märtsi keskel, T-särkides, lühikestes pükstes ja plätudes, ülal kõmbivad tänavail inimesed, mäesuusasaapad jalas, paksud kombinesoonid seljas ja suusapaar õlal. Näod on mäepäikesest pruunid, tänavakohvikutes keeb vilgas kuurordielu. Ja hinnad on kohutavad, vähemalt poole suurema numbriga kui all Vancouveris.

Niisiis on suuremal osal aastast Vancouveri elanikul võimalik näiteks laupäeval rannas päevitada ja pühapäeval mäesuusatada.

Vancouveris ei lähe kunagi liiga külmaks ega ülearu kuumaks. Kui midagi ideaalist puudu jääb, siis vancouverlaste talve iseloomustav vihm.

Hommikul kell kaheksa on selge, kell kümme paistavad city pilvelõhkujate kohalt veel igale poole lumised mäed, kell 11 hakkab tibutama ja piserdab õhtuni. Homme ja ülehomme samamoodi. Vihm peab nädalakese vahet ja tuleb uue tsüklina. Ebameeldiv, aga sellega harjub. Ei pidanud meiegi olümpiapäevade sooja vihma enam millekski.

Rikkad-vaesed ninapidi koos

Vancouveri kesklinna siselahe ääres asuvad näiteks hokipühamu - Vancouver Canucksi 60 000 inimest mahutav koduhall Canada Hockey Place, suur näitusehall, kerakujuline ekspositsioonihoone, samas seisab tornidena rida paarikümnekorruselisi elamuid.

Imestasime, kuidas need Lasnamäena ei tundu, istusime pingile, uurisime ja jõudsime järeldusele, et tegu on majade hästi läbimõeldud paigutuse ning arhitektuuriga, mis suuresti klaasseintega korterid õuest vaadates omapäraseks teeb. Kuidas nendes akvaariumides elada on, ei tea, aga vaade neist on igale poole küll väga ilus.

Jalutanud vaevalt pool kilomeetrit läbi ärikvartalite lahe poole, jõuab külaline Waterfronti ehk vastu vett.

Seal on jaamahoone, kuhu kunagi saabusid edasiseks eluks Vancouveri valinud eestlasedki, seal on purjekakujuline kunagine EXPO paviljon, sealt algab Water Street oma paljude suveniiripoodide ja maailma ainsa auru jõul töötava üle 100 aasta vanuse kellaga. Tossu ajab kell välja kogu aeg, igal veerandtunnil vilet ka.

Mis huvitav: Vancouveris on kõik, nii ilus kui vähem ilus, väga lähestikku. Kiiskavast linnasüdamest vaid paarsada meetrit eemal on Gastown, kus raske kohata ühtki normaalses seisundis inimest.

Üks mingi laksu all olija ajab endaga peeglist elavalt juttu, mingi kamp müüb midagi, keegi on silmini täis, kodutud kas magavad ventilatsioonirestidel või valvavad oma ostukärus olevat varandust, tänavanurgal seisab paar madala klassi prostituuti, kerjused küsivad möödujailt raha ... Kuni nad agressiivsed pole, ei paista nad politseid huvitavat.

Aga minnes veel mõnisada meetrit, satute Chinatowni. Luksusest on asi kaugel, aga Gastowni ootamatust viletsusest samuti. Hiina poed, söögikohad ... Muide, hiinlasi on Vancouveris väga palju, hindusid ka, musta tooni rahvast peaaegu üldse mitte.

Hiinlaste tulek olnud eriti intensiivne siis, kui Hongkong Hiina alla läks ja Hongkongi hiinlased hirmuga uut elupaika otsisid. Hirmud olid ülepaisutatud, aga hiinlaste kogukond Vancouveris paisus siiski väga suureks. Ja lennufirma Cathay Pacific lendab iga päev New Yorgist vahepeatusega Vancouveris üle Vaikse ookeani Hongkongi.

Stanley park, suurlinna ime

Olen jalutanud nii Londoni Hyde Parkis kui New Yorgi Central Parkis ja väidan, et Vancouveri Stanley Park on ime. Üle 100 aasta tagasi võttis linnavalitsus vastu otsuse, et sellele kesklinna ja Põhja-Vancouveri vahel asuvale metsasele saarele ei ehitata kunagi ühtki maja, ja seda joont on suudetud imeväärselt hoida.

Stanley Park tähendab sadu hektareid hooldatud parki, kohati puutumatut ürgmetsa. Mitmemeetrise ümbermõõduga Kanada seedrid on jäänud sinna, kuhu nad kukkusid, auto eest võib läbi lipsata pahase näoga pesukaru, pargis seigeldes jõuab varem või hiljem indiaanlaste tootemite parki.

Kui veel loomariigist rääkida, ei ole haruldased koiotid, karudestki räägitakse tõsilugusid. Whistleris näiteks kippuvat noored karud kevaditi üsna sageli linna süüa otsima, aga erandlikud pole karud Vancouveris endaski.

Üks sealsetest eestlastest rääkis nagu tavalisest asjast, kuidas ta seejärel, kui karu korra ta auto pagasiruumi avada püüdis, prügikotti enam õhtul konteinerisse ei vii. Teine kohalik meenutas hirmuhigi, mis valdas teda tervisejooksul end karuema ja -poegade vahel leides. Juhtub.

Vancouver on niisiis ilus, hea kliimaga, põnev. Mitte just odav elada, aga ikkagi: kui mu juured siin Eestis poleks ja siia ei jääks, oleks just see linn seninähtuist üks ahvatlevamaid variante.