Eestlased põgenesid nii kaugele, kui said

Eesti Vabariigi balliks ühes Vancouveri esinduslikus restoranis tegid viis eesti naist kunagi Eestist kaasatoodud retsepti järgi Kembi talu köögis 1400 lihapirukat. Foto: Enn Hallik

Suurem jagu Teise maailmasõja lõpul venelaste eest põgenedes Kanadas maabunud eestlasi jõudis sinna Rootsi kaudu. Neid, kes läksid nii kaugele maailma lõppu, kuni meri vastu tuli, oli kümneid tuhandeid.

Praegu olevat Vancouveri ümbruses eestlasi 2000 kandis. Osa neist on kunagised põgenikud ja nende järglased, osa viimase paarikümne aasta jooksul Kanadas uue kodupaiga leidnud.

Vancouveri eestlastel on fantastilised põgenemis-, jalgade allasaamise ja praeguse elu lood, mis viimse episoodi ja emotsioonini tuleks raamatuiks kirjutada või mõnel muul moel mineviku mõistmiseks säilitada.

Teiste kõrval kohtusin seal mitme kunagise pärnakaga. Väga tore tutvus kujunes Edda Andresson Davisega, pensionileminekuni meditsiinis tegev olnud daamiga. Edda isale kuulus kunagi osa Seileri tehasest ja sellest, kuidas ta isa põgenemisel tormisel merel paadi mootorit parandas, räägib ta värvikalt. Edda on juba 75, aga juhib autot kui noor jumal, võttes teinekord ette pikki retki Ameerikassegi.

Rabatud olin, sattudes Kembi tallu. Laevakapten Jakob Kembi viis omal ajal alusega, mis ausõna peal koos püsis, üle ookeani koguni 150 eestlast, nende seas oma pere. See maja, kust nad läksid, seisab seniajani Raekülas Merimetsa tänaval ja on minu kodunt vaid paarisaja meetri kaugusel. Nii väike on maailm.

Kembi talu, kus tänini elab Jakob Kembi naine Siina ja mida majandab kapteni tütar Kertu ning külastab sageli teine tütar Marje, näeb välja kui mõis. Ehk ausammas tegusale eesti mehele.

Jakob Kembi lootis, et saab Kanada rannikulgi kala püüda, aga seda kohalikud võimud tal teha ei lubanud. Siis hakkas Kembi eestlasest paarimehega esmalt väikesi, siis suuremaid, edasi juba päris kõrgeid maju ehitama.

Käed olid sel nüüd juba aastaid manalas mehel lahti iga töö peale. Oma majas tegi ta keerulisemadki asjad suuremas osas ise, tema puutöökojas on kõikvõimalike pinkide töölepanekuks praegugi vaja vaid lülitit keerata.

Vancouveris tegutsevad Eesti Maja ja kirik. Seltskond küll vananeb, aga käib ikkagi üpris tihti koos. Külastasime pensionäride seltsi kokkusaamist, mis algas meie hümni laulmise ja söögipalvega enne daamide kaetud rikkalikku lõunalauda ning lõppes lugematute küsimuste ja vestlustega.

Kanada eestlased on, ilmselt ka soodsa kliima hoituna, hästi elurõõmsad ja tegutsemisvalmid. Enamik neist loeb pidevalt Eesti ajalehti, seepärast on nad isamaa uudistega väga hästi kursis. Üllatavalt palju tunti huvi juunis Pärnus toimuvate rahvusvaheliste hansapäevade vastu ja anti kindlaid lubadusi siis Pärnus olla.