Vanal ajal oli Pärnu kalameeste põhimure, mida teha oma saagi, peamiselt räimedega. Riik sellega ei tegelnud ja kaluritelgi polnud räimi kuhugi panna, sest puudus külmhoone saagi pikaajaliseks säilitamiseks.
Kuidas Pärnus tehti kalajahu
28. märts 2010, 11:26
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Probleemi ei lahendanud ülesostjatele müümine, sest neilgi polnud külmutusseadmetega veokeid. Seepärast pidid kalurid hooajal räimi müüma väga odavalt, vahel maksis kilo räimi Pärnu sadamas 0,6 senti kuni sent.
1935. aasta sügisel võttis räimemüügi korraldamise oma kätte põllutööministeerium ja saatis ametnikud ringsõidule ümber Eesti, et saada ülevaade räimemüügi korralduse kohta, et seejärel saaks asuda tegema ettepanekuid (Pärnu Päevaleht 28.09.1935).
Fiasko Audrus
Lõpuks jõuti otsusele, et osa räimi tuleb hooajal turult kõrvaldada ja seda on kõige otstarbekam teha räimede töötlemisega kalajahuks ning -õliks. Selleks on vaja Pärnusse asutada räimejahuvabrik.
Vabriku toodangust saaks kalajahu loomasöödaks, õli seebiks ja kõrgväärtusliku määrdeõli ja margariini valmistamiseks. Hiljem küll nahatööstusele müümiseks.
Põllutööministeeriumile esitatud kalkulatsioonide kohaselt võimaldaks vabrik hoida räimehinda üle kolme sendi kilogrammi kohta.
Vabriku läbilaskevõimeks nähti ette kuni 6000 kilo kala ööpäevas, sellega loodeti turult kõrvaldada 10-15 protsenti räimesaagist. Pärnu vabriku heade tulemuste korral plaaniti samasuguseid vabrikuid Viru rannale ja Peipsi äärde (PPL 10.01.1936). Kalanduskoja ametimehed haudusid välja kena plaani, aga asjatundjaid nad appi ei võtnud.
Vabriku ehitamine
Põllutööministeerium tegi ettepaneku võtta 1936/1937. aasta riigieelarvesse 20 000 krooni Audru riigimõisa maale kalajahu- ja -õlivabriku ehitamiseks. Riigieelarvesse summa ei mahtunud, lahendus oli põllutööministri korraldusel sama summa arvamine riigimõisate valitsuse eelarvesse.
Kalkulatsioonide järgi taheti kaluritele maksta kolm senti räimekilost, kalajahukilost loodeti saada 12 senti ja kalaõli müüa 40 senti kilogramm. Nii loodeti ots otsaga kokku tulla ehk ainult veidi peale maksta.
1937. aasta kevadel löödi Audrus kokku vabrikuhoone karkass ja jõuti peale panna katus, soojal ajal polnud seinu vajagi. Kunagisest taimevõitehasest Kokk toodi 1500-liitrine paksust plekist trummel, mille ümber oli aurusärk. Väljas oli puudega köetav aurukatel, kust aur juhiti toru kaudu aurusärki ja vaakumpumbaga pidi pehmeks keedetud räimedest vesi välja imetama. Teoreetiliselt oli asi imelihtne.
Vaevalt saadi kaadervärk kokku monteeritud, kui hakati tooma räimi ja töö läks käima katsetamata. Paraku katel töötas, pump imes, aga räimedest jahu ei saadud. Kalad keesid katlas küll katki, aga pump ei suutnud neist vett välja imeda.
Räimi toodi kohale üha rohkem, algul kastides, seejärel lahtiselt veoautodega ja kallati lagedale väljale hunnikutesse, kus tuhanded kajakad võisid pidu pidada.
Lõpuks oli ümber vabriku ligi 300 räimehunnikut ehk umbes 200 tonni kala. Kord pandi trumlisse katseks ligi tonn räimi ja nende kuivatamine võttis aega pea 36 tundi. Niimoodi jännati seal jaanipäevani.
Vabriku likvideerimine
Pärast jaanipäeva tulid kohale saksad Tallinnast ja pidasid aru, mida edasi teha. Oli selge, et kalajahu ettevõtmine oli täielikult ebaõnnestunud. Turismihooaeg oli algamas ja roiskunud räimehunnikud tuli kiiresti likvideerida. Audru mõisavalitseja Timusk, kelle vastutusalas see eksperiment toimus, teatas, et valitsuse otsusel tuleb kalad matta ja mullaga katta.
Vabrikusse praktikale saadetud Arvo End, kes seal koos ühe mehaanikuga tegutses, sest muud asjamehed hoidsid targu eemale, võttis matmistööde organiseerimise enda peale. End kauples linnast kuus naist ja Vana-Pärnust neli kalameest appi. Veoäriomanik Vuht tuli kahe hobuloorehaga.
Meestele maksti neli krooni päevas, naistele 2,5 ja Vuhtile 15 krooni. Omale küsis End Timus-kilt tasu 800 krooni, millest Ti-musk tingis 100 krooni maha, aga lisas kümme liitrit piima.
Ühe päevaga koguti kõik räimehunnikud suurde vaalu, mis oli 5,5 meetrit lai, 30 sentimeetrit kõrge ja 50 meetrit pikk.
Kaks päeva hiljem organiseeris mõisavalitseja Pärnu ja Läänemaa veoautod öötööks, mille jooksul muld veeti mõisapõllult kalapeenra katteks. Nii lõpetas kuulus Audru kalajahu- ja -õlivabrik, mis riigile läks maksma 21 000 krooni, peale selle halb reklaam kodu- ja välismaal.
Selle õnnetu loo lõpetaks siiski huumori võtmes. Nimelt käis Timusk ringi nagu ehtne mõisavalitseja kunagi: roheline sulgedega kaabu peas, kalifeed ja läikivad säärsaapad jalas ning linnukoer kaasas. Kui peremees tuli vabrikut vaatama, ajas koer taga kajakaid ja hüppas räimehunnikutesse, kus ennast põhjalikult mäkerdas.
Kodus oli koer valitsejaproua idamaised vaibad ära määrinud ja sohvalegi teise väljanägemise andnud. Toad olid hakanud nii hirmsasti haisema, et raipeleha pärast pidi valitsejapere kolima kõrvalhoonesse. Vaene peni pandi aga vabriku töötamise lõpuni koduaresti.
Pikemalt võib sellest haleda lõpuga ettevõtmisest lugeda raamatust "Eesti kalanduse minevikust" I (Stockholm, 1986).