/nginx/o/2016/02/01/4957067t1h411e.jpg)
/nginx/o/2010/03/30/340212t1h269d.jpg)
Pärnu jõe ääres Muraka küla kandis koeraga jalutanud Lauri sattus oma neljajalgse sõbra abiga reostusele, mida ta kui linnamees arvas mingi tundmatu looma korjusteks ja teavitas sellest esmajoones keskkonnainspektsiooni.
Süüdimatu reostaja kattis kiskjatele laua
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jäätmeseadusest tulenevalt menetlevad keskkonnainspektsioon ja kohalik omavalitsus muu hulgas juhtu, mil korjus lebab väljaspool tiheasustusala.
Keskkonnainspektsiooni Lääne regiooni peainspektor-nõunik Enn Keemann mainis, et loomsete jäätmete jõe äärde sokutajat oleks võimalik trahvida kuni 18 000 krooniga, kuid käesoleval juhul jooksevad jäljed vette.
Seda sõna kõige otsesemas mõttes, sest arvatav nelja-viie lehma sisikonna sokutaja tegutses ilmselt poolteist kuud tagasi ja magudest-udaratest-soolikatest olid oma osa nagu restoranilaualt vahepeal maiusena ahmanud kährikud, rebased, rongad.
Eile hommikupoolikul korraldas Tori valla keskkonna- ja maanõunik Enn Mäesalu loomsetest jäätmetest jagusaamise, milles lõid kaasa sotsiaalmaja töömehed, Tori valla volitatud veterinaararst Marina Klaassen ja teedemehed tõstukautoga.
“Kõik asjad tuleb ära teha,” ütles üks AS Pärnumaa Teede vormis mees.
“See on viimane, mida teha,” arvas tema kaaslane, kelle osaks oli mahuka koti vinnamine autokasti ja selle mahatõstmine veterinaararsti öeldud kohas, kuni Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehase auto sellele pärast paberite vormistamist järele sõidab.
Ligi viiemeetrise järsu kaldaserva all jäi mitmel ruutmeetril loodust väetama magude lahtirapsitud sisu, mille jääkaane alt vabanev jõgi kaasa uhub, nii nagu vesi kannab endaga jäätükid, millele metsloomad olid vahepeal lohistanud veiste sisikonna võikaid tükke ja mida sealt enam parimagi tahtmise juures kätte ei saa.
“Väga rumal tegu, ei ole seletust,” lausus Marina Klaassen. “Minul ei ole sellist kogemust, et veiste tapajäätmetega nii käitutakse, ja kui mõelda, et Muraka külas ei ole ühtegi lehmapidajat ja punast karja meie vallas ei peeta, siis järeldub, et need jäätmed sokutas sinna keegi kaugemalt.”
Metsavahelise ja taludest kaugele jääva koha valiku järgi otsustades tundis koormatooja seda kanti, sest kuidas ta muidu teadis pidama jääda Muraka-Vihtra tee üheksandal kilomeetril.
“Pehmelt öeldes seatemp on valmis tehtud,” sõnas Enn Mäesalu, kes peab süüdimatu sokutaja järelt rupskite koristamise kulud kirjutama valla eelarvest maha.