Anniki Leppik: Õigel pärnakal peab olema kuhjaga õnne

Foto: Ants Liigus

Pärnus Uuel tänaval sadas vanadaamile pähe jääkamakas ja eluohtliku seisu tõttu toimetati ta ravile Tallinna. Pärnu linnavalitsus heakorraeeskirja rikkumisele tuginedes maja haldaja kohta väärteomenetlust ei algatanud.

Päev hiljem kukkus pealinnas 12aastasele poisile kaela jää- ja lumesahmakas, laps pääses ehmatusega. Tallinna munitsipaalpolitsei algatas menetluse ja võttis majaomaniku pihtide vahele.

Pole inimest, pole probleemi

Mind ei pane nende kahe juhtumi võrdluses niivõrd imestama fakt, et Pärnu korrakaitseteenistus jäi äraootavale seisukohale, kui linnavalitsuse suutmatus täita neile seadusega pandud kohustusi ja naiivsed sõnavõtud teemal, millistel juhtudel on üldse otstarbekas kedagi karistada.

Väärteomenetluse seadustik sätestab, et kui menetlemispädevus on antud mitmele kohtuvälisele menetlejale, tegeleb uurimisega see, kes on teinud esimese menetlustoimingu. Et Pärnus jõudis esimesena sündmuskohale politsei ja inimesele oli tekitatud tervisekahjustus, on loomulik, et algatati väärteomenetluse asemel kriminaalmenetlus paragrahvi järgi, mis käsitleb raske tervisekahjustuse tekitamist ettevaatamatusest.

Sellega olekski võinud kogu lugu lõppeda, kui linnavalitsus viidanuks teemat kommenteerides kriminaalmenetluse algatamisele ja tõstnud käed üles kinnitades, et asi on politsei ja prokuratuuri pädevuses.

Selle asemel teatas Pärnu linnavalitsuse avalike suhete nõunik, et linnal on küll võimalus heakorraeeskirja rikkumise pärast väärteomenetlus algatada, kuid selleks on vaja kannatanu avaldust. Kuidas peaks selle esitama naine, kelle puhul pole teada, kas ta ellugi jääb ja kas tema tervislik seisund tulevikus laseb kaebusi kirjutada?

Peale selle kuluaarides levivad hämamised menetlemiseks vajaliku fotomaterjali puudumise tõttu (kannatanu viidi enne haiglasse, kui linnaametnik digikaameraga klõpsutama jõudnuks), segadus, kas kolmandate osapoolte fotojäädvustused on aksepteeritavad (oli ju kohal Pärnu Postimehe fotograaf), ja arutlused teemal, kas paarisajakroonine trahv ongi vajalik, sest hoone haldaja süütunne on palju raskem koorem kanda.

Selle kõige taustal paistab Pärnu linn lähenevat teemale stalinistlikult põhimõttel “pole inimest, pole probleemi”.

Kes hoiab initsiatiivi?

Tartu linnasekretär Jüri Mölder kinnitas, et heade mõtete linnas on samasuguse juhtumi korral võimalus menetlus alustada linna menetlusteenistuse initsiatiivil. Pole vaja kannatanu avaldust, piisab, kui ametnik teeb esimese menetlustoimingu näiteks sündmuskoha visualiseerimise näol.

Samuti kinnitas Mölder, et Tartu linnavalitsus pole esmaseks seadnud karistamist, vaid koostööd majaomanikega, sest praktika näitab, et katusel varitsevale purikale või lumele tähelepanu juhtimise korral piisab märkuse tegemisest. Nii on märtsi alguse seisuga Tartus 240 korral kinnistuomanike tähelepanu puudustele juhitud ja menetlusse võeti probleem ainult 14 juhul.

Ka Tallinna munitsipaalpolitsei juht Kaimo Järvik ütles, et menetluse algatamiseks pole vaja avaldust, kui on rikkumine. Autole või inimesele peale kukkunud jääkamaka korral on see tingimus ilmselgelt täidetud ja asja asutakse uurima igal juhul.

Tõsi, Järvik tunnistas, et kannatanu on vaja menetluse käigus üle kuulata. Et sellistel juhtudel on tegemist üldmenetlusega, annab seadus otsuse tegemiseks mitmeaastase mängumaa ja raskes seisus inimese paranemist on võimalik oodata. Kui kannatanu sureb, saab surmatunnistusest menetlusdokument.

Probleem seisneb selles, et Pärnu linnavalitsus näitab oma suutmatust nii ennetustöös kui tagajärgede likvideerimisel.

Märtsi keskel ütles linnavalitsuse majandusosakonna juhataja Mait Talvoja Pärnu Postimehe ajakirjanikule keerutamata, et osakonnas pole vaba tööjõudu, keda räästaid vaatlema saata. Korrakaitseteenistuses töötab kuus inimest, kellest neli on spetsialiseerunud bussipiletite kontrollimisele ja kaks tegeleb paberitööga.

Sellele järgnes pärast õnnetust pressinõuniku üleskutse kodanikuaktiivsuseks, et katuseräästal ohu märkaja ise majaomaniku poole pöörduks ja puudusele tähelepanu juhiks. See pidavat olema efektiivsem kui linnavalitsusele kaebamine.

Mis signaali annab see hooletutele majaomanikele, kes ei oska, taha või viitsi oma valduste ohutuse eest seista?

Mängime Vene ruletti

Nii Tartust kui Tallinnast kinnitati, et linna korrakaitsega tegelev üksus, olgu selleks mupo või menetlusteenistus, võtab elanikelt teateid vastu ja reageerib nendele eranditeta. Pärnus aga üritab linn oma kohustusi veeretada kodanike kaela, ehkki kohaliku omavalitsuse korralduse seadus viitab üheselt, et järelevalve teostamine heakorraküsimustes on kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Kui äärmustesse langeda, võiks linnavalitsuse tegemata jätmiste eest vastutusele võtta. Järelevalve pädevus on maavanemal seadusega sätestatud korras.

Julgen sügavalt kahelda, et Pärnus äärmustesse langetaks või linnavalitsus heakorrajärelevalve tagamiseks inimesed leiab. Kaugel kevad enam on, purikad sulavad ja jää tänavatelt kaob. Erinevalt libedusest pole pikalt niitmata rohu sisse teadaolevalt veel keegi uppunud.

Suure sooja tulekuni saavad kõik jalakäijad mängida Vene ruletti: jalutada rivis mõne jääkamaka alt läbi ja ennustada, kellele see kõige tõenäolisemalt pähe kukub. Vanal Inglismaal usuti, et õigel aadlikul peab õnne olema, ja Vene ruletiga saab vähem õnnelikud selekteerida. Õnne peab olema ka õigel pärnakal. Kui pole, tasub endale muretseda kiiver.