Andres Herkel: Allikakaitset tuleb kaitsta

Riigikogu liige Andres Herkel (IRL). Foto: Peeter Langovits

Eesti on seni hakkama saanud, ilma et oleksime seadustes ajakirjandust puudutavaid küsimusi kuidagi üle reguleerinud. See oli väga ammu, kui kõlasid tõsimeelsed arvamused eraldi ajakirjandusseaduse vajalikkusest.

Seadus ja hea tava

Liiga lihtsad võimalused ajakirjanike ja ajakirjandusväljaannete trahvimiseks on viinud pressivabaduse sihiteadliku allasurumiseni liiga paljudes riikides. Õnneks platseerub Eesti rahvusvaheliste reitingute alusel seni veel kõrge ajakirjandusvabadusega riikide hulka.

Paljude riikide eeskujul oleme meiegi viinud näiteks laimuparagrahvid kriminaalseadustikust välja. Sageli nähakse selles ajakirjanduse kaitsemehhanismi, sest vähese või puuduva demokraatiaga riikides kimbutavad võimud ajakirjanikke just nende paragrahvidega. Samal ajal ei tähenda see, et tavakodanik laimuküsimusi kohtusse viia ei saa, aga see käib tavalise tsiviilvaidluse korras.

Eriseaduse alusel reguleerimist nõuab meediaväljal ringhääling ja eraldi rahvusringhääling kui avalik-õiguslik institutsioon. Nii on Eestis tehtud ja mõnigi asi, mis ringhäälingu puhul on seadusega kaetud, kehtib trükiajakirjanduse tarvis pigem hea tavana.

Nüüd siis on justiitsminister Rein Lang välja tulnud väitega, et allikakaitse põhimõtted on kirjutavate ajakirjanike jaoks seadusega katmata ja see lünk tuleb kiirelt täita. Ajakirjanikud omakorda leiavad, et Langi poolt riigikokku saadetud seaduseelnõu ei taga mitte ajakirjanduslike allikate kaitset, vaid kohustab hoopis ajakirjanikke oma allikaid välja andma.

Pisut küsitav on vajadus allikakaitset täpsustava seaduse järele. Kuigi Eesti seadusandlus ei sätesta allikakaitset mujal kui üksnes ringhäälingu jaoks, võetakse tegelikkuses malli Euroopa inimõiguste konventsioonist ja Euroopa inimõiguste kohtu lahenditest.

Olulisi probleeme pole allikakaitsega olnud. Neis Euroopa riikides, kus allikakaitse põhimõtted on seadustes avatud, samuti Euroopa Nõukogu soovituses lähtutakse ühest selgest põhimõttest. Nii-öelda allikaluku murdmist peetakse õigeks vaid ülekaaluka avaliku huvi korral, see tähendab siis, kui tegemist on raskete isikuvastaste kuritegudega ja allika jätkuv looritamine kujutaks ohtu.

Miks demokraatlikud riigid allikakaitse põhimõtet tähtsaks peavad? Kui seda tagatist ei ole ja allikad pole oma konfidentsiaalsuses kindlad, ei jõua suur osa ühiskonnale olulist informatsiooni ajakirjandusse. Elus võib tekkida olukordi, kus ametnikueetika ja lojaalsus tööandjale lähevad vastuollu kodanikueetikaga, mis nõuab teatud laadi info avalikustamist. Samal ajal võib ette tulla olukordi, kus infot lekitatakse mingil muul, pigem omakasupüüdlikul kaalutlusel.

Nende olukordade range eristamine tavaliselt ei õnnestu. Sestap on igal juhul tähtis tagada allika puutumatus, sest lõppkokkuvõttes vastab avalikustamine palju enam ühiskonna huvidele kui salastamine. Uuriva ajakirjanduse võime probleeme avada on allikakaitse põhimõttest otseses sõltuvuses.

Nõrgem pool on kaitstum

Demokraatlikus ühiskonnas on just nõrgema poole õigused paremini kaitstud. Üldiselt on riigivõim ikka tugevam ja ajakirjandus nõrgem pool. Maksvusele pääseb see autoritaarsetes ühiskondades, kus vaba ajakirjandus summutatakse. Demokraatlikus ühiskonnas seevastu peab riigivõim taluma vaba ajakirjanduse kriitikat ja on eeskätt lugeja või vaataja otsustada, kui tõsiseks ja põhjendatuks ta ajakirjanduses tehtud kriitikat peab.

Nagu on enesestmõistetav Eesti kuulumine Euroopa kultuuriruumi, nii peaks üsna selge olema seegi, et kõik eespool kirjeldatud põhimõtted peavad Eestis kehtima. Seda kummastavam on, et vaidlus allikakaitse üle on varjutanud isegi pensioniea tõstmise ja muud viimaste nädalate kesksed teemad. Vähe sellest, ajalehed ilmusid valgete esikülgedega, et oma ekstreemse sammuga justiitsministeeriumi eelnõu negatiivset mõju ühiskonnale teadvustada.

Mis on lahti? Justiitsminister Rein Lang on värvikas inimene, aga ta jätab tihti eksitava mulje, et olemas on vaid tema seisukoht ja vale seisukoht. Tegelikkus on keerulisem ja seaduseelnõusid menetlevad riigikogu komisjonid saavad sellest enamasti aru. Nii läheb nüüdki, kui õiguskomisjoni töörühm jõudis järeldusele, et allikaluku lahtimuukimise võimalused on eelnõus liiga avarad ja hirmude hajutamiseks on mõistlik viia eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul ehk jääda allikate lahtimuukimise võimalusega euroopalikult konservatiivseks.

Miks oli riigikokku vaja tulla allikakaitset piirava variandiga, jääb minule arusaamatuks. Üks versioon, mida selle kohta kuulnud olen, on seotud ajakirjandusse jõudnud suurte infoleketega õigussüsteemist. See puudutab maadevahetuse ja teiste korruptsiooniküsimuste materjale, mille puhul pole selge, kas leke toimus kaitseadvokaatide või hoopis prokuratuuri kaudu.

Võimetusest kord majja lüüa sündis idee, et vastus tuleb saada hoopis ajakirjanikelt, ja selleks sunnitakse nad edaspidi allikaid avama. Kui nii, on tegemist vale ja ebaproportsionaalse meetmega probleemi lahendamiseks, mille võti asub hoopis mujal.

Teine sama eelnõu vaieldav küsimus on seotud nn ennetavate trahvidega ajakirjanduses avaldatud kahjustava info korral. Olles kohati väga kriitiline ajakirjanduse taseme ja kutse-eetika suhtes, jään siingi alalhoidlikule seisukohale: ajakirjanduse kimbutamist ei tohi vabas ühiskonnas liiga lihtsaks teha.