Männipargis möödus lastevanemate koosolek mängides

Männipargi lasteaia Männioravate rühma lastevanemad said ise kogeda, kui tore on mängides õppida. Foto: Erakogu

Kätte oli jõudnud sügiseste koosolekute aeg. Mõtlesin kaua, kuidas seda teha, et see oleks vanematele huvitav ja kasulik. Kevadisest arenguvestlusest lastevanematega selgus, et lapsed räägivad oma tegevustest lasteaias vähe. Neile meeldib lasteaias, on huvitav, saab palju mängida, aga õpitegevustest ei osata rääkida midagi.

Nüüd olin probleemi ees, kuidas tutvustada lastevanematele igapäevaelus kasutatavaid aktiivõppe meetodeid. Lihtne oleks lihtsalt rääkida ja tutvustada, kui palju jutt lapsevanematele huvi pakub.

Otsustasin seekord teha teisiti.

Kui lapsevanemad olid saali kogunenud, ütlesin neile, et täna jääb koosolek ära. Nägin vanemate nägudel pettumust. Miks varem ei öeldud? Oli ka üllatunud nägusid. Miks nii? Jah, täna koosolekut ei toimu, hakkame hoopis laste moodi mängima. Vanemate nägudelt võis lugeda ootust. Selgitasin, et täna mängime, et teie olete lapsed ja teeme teiega läbi ühe õppetegevuse, mis sisaldab nii arvumaa tutvustamist, meelte kursust, häälimise tegevust, projekti „Kiusamisest vaba lasteaed“ tutvustust kui ka õuesõpet.

Palusin moodustada ringi ja iga vanem pidi ütlema, kelle ema või isa ta on. Seejärel lugesime koos oma rühma salmi: „Männiorav krips ja kraps, meie rühma tubli laps.“

Eelnevalt olin põrandale maha asetanud arvumaa numbrite aiad ja numbriraja. Selgitasin, et tänane tegevus algab arvumaa külastamisega. Palusin lastevanematel läbida numbrirada ühest kümneni, peatudes igal numbril ja öelda see number, millel ta seisab. Nii olime jõudnud „arvumaale“. Selgitasin, et arvumaal elavad numbrid, mida me koos lastega hakkame õppima. Igal numbril on oma maja. Lastevanemate abiga saime paika numbrite majad, iga maja oma aeda. Ütlesin, et kõik need tegevused õpetavad leidma seoseid, iga arvu jaoks on ise mängud, on palju loendamist võimaldavaid mänge.

Numbrilinnade rajamisega satuti päris hoogu, see meeldis lastevanematele. Seoste leidmiseks jagasin igaühele ühe mänguasja ja nüüd tuli lastevanematel leida, millisesse arvuaeda tema asi sobib, seda pidi ka põhjendama. Oli päris leidlikke põhjendusi. Näiteks üks isa leidis, et lehma võib panna kuue aeda, sest neli jalga ja kaks sarve on kokku kuus.

Seejärel mängisime numbriraja mängu, kus oli kaks võistkonda. Mängu võitis see võistkond, kes jõudis esimesena oma mängijaga number kümne peale. Lapsevanemad olid üllatunud, kui mina poole mängu pealt oskasin juba ennustada, kumb võistkond võidab. Sellele salanipile püüti jälile saada.

Arvumaaga tutvutud, asusime tutvuma meelte kursusega. Selleks andsin kõigile õunad. Küsisin , mida nad teavad meeltest, kas osatakse mulle nimetada viis meelt. Ühiselt leidsime, et need on nägemine, haistmine, maitsmine, kuulmine, kompimine. Palusin siis igaühel hoolikalt vaadata, nuusutada, katsuda oma õuna. Sellega saadi kenasti hakkama, aga kas õuna saab ka kuulata, tekkis nõutus. Koputasin siis oma õunaga vastu lauda – oi üllatust, õun tegi häält. Seejärel leiti teisigi mooduseid, kuidas õun saab häält teha. Jäi üle veel maitsmine ja kuna õunad olid tõesti väga isuäratavad, siis nii mõnigi lõi hambad sisse ja hakkas õuna sööma.

Nüüd oli minu kord üllatuda, sest olin plaaninud õunad korraks kokku korjata ja lasta vanematel need laualt üles otsida. Nüüd pidin olukorrast väljapääsu leidma. Palusin õunad korraks lauale tuua ja naeru saatel leidis igaüks pärast üles oma hambajälgedega õuna. Seni, kuni mõnuga õuna nositi, tutvustasin lühidalt, mida kujutab endast suunatud uurimuslik õpe.

Õunad söödud, said lapsevanemad ühe pildikaardi. Kuna oleme nelja- kuni viieaastaste rühm, on üheks meie suuremaks ja raskemaks õppimiseks sel aastal häälimine. Et see ka vanematel õigesti välja tuleks, said nad pildid sõnadega. Pildil olevat asja tuli nimetada ja häälida.

Kuna oleme liitunud kiusamisest vaba lasteaia programmiga, tuli sedagi lastevanematele tutvustada. Selleks oli meie koosolekul lilla karuke. Selgitasin, et karuke aitab meil lahendada probleeme ja on lohutajaks. Karude koosolekul arutleme teemadel, mis on sõprus, sallivus, austus, hoolivus, julgus.

Ühte lapsevanemat huvitas, mis on laste massaaž. Selgitasin selle kasulikkust ja lugesin ette massaažijutukese. Et karuke aitab lapsi, andsin sõbrakese lastevanematele ja palusin neil rääkida oma muredest seoses lasteaiaga. Lapsevanemad olid rahulolevad ja selgitasid, et ei oska millegi üle kurta. Minu juurde jõudes tahtis karu üksnes mõningaid rühma puudutavaid teateid edasi öelda.

Aeg oli läinud märkamatult ja leidsin, et enam pikalt õuesõppest ei räägi, vaid andsin koduteele kaasa ülesande. Koju minnes vaadake palun, kui ilusaks on muutunud lasteaia ja kodu ümbruse puud. Näidake seda ka lastele ja homme tuleb iga laps ühe ilusa värvilise lehega lasteaeda.

Et koosolek algas arvumaale minekuga, tuli sealt ka välja pääseda. Jagasin kõigile numbrikaardid. Nüüd oli täita veel viimane ülesanne. Koju saavad need, kellel on viis. Rõõmsalt sai hõisata ainult kolm vanemat, ülejäänud olid väga nõutute nägudega: mis nüüd, kas tuleb lasteaeda jääda? Natuke mõtlemist ja koos arutamist, saime teada, et viis on ka näiteks kolm pluss kaks. Nüüd leiti kiiresti paariline, mõnel tuli ka kaks paarilist leida (kolm pluss üks, pluss üks). Tagurpidi mööda numbrirada arvumaalt välja ja võiski koju minna.

Suurimaks tänuks kordaläinud koosolekust oli lapsevanemate arvamus, et nii huvitaval koosolekul pole nad varem olnud, ja tänusõnad, et nüüd nad teavad, mis on õppimine mängu kaudu, miks laps räägib ainult mängimisest, ise aru saamata, et samal ajal ta ka õpib.