Kruuskattega teede kevadine lagunemine alles algab, kuid juba praegu on kaugemate taludeni pääsemine nagu õnnemäng, kus mõtled, kas porimülgas tõmbab auto põhjapidi kinni või surud veel esisillaveoga kuidagi läbi.
Teede poris häbeneme Euroopa ees silmad peast
1. aprill 2010, 09:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinna, kus põlistaludes elavad Eesti Vabariigi kodanikud ja Euroopa Liidu liikmed. Need, kelle silmad ei näe oma kodutanumast välja viimas mustkattega teed, vaid on tänulikud vallavalitsusele, et see suudab talvel lume lükata ja suvel höövliga augud üle käia.
Et päästa, mis annab, kirjutavad vallavanemad alla enda koostatud määrustele, piirates kaheksast tonnist raskemate veokite liiklust vallateedel. Kuni mõni turakas metsafirma ülemus annab alluvale käsu, mis ta liiklusmärgipimedana teeotsast sisse sõitma sunnib ja raske puukoormaga tagasi ootab.
“Rasked masinad, nad ei hooli sellest märgist, aga nad ka maadlesid siin, tahtsid koormaga ümber pöörata, pärast silusin labidaga mitukümmend meetrit vagu,” räägib Põllu talu peremees Villiam Kõrn, kes elab enne sõda rajatud talukohas Kalita külas.
Hanges sulanud raha
Saarde abivallavanem Andres Kukk, kes Põllu talu õuel seda juttu kõrvalt kuulab, ütleb, et riigimetsa majandamise keskusega ei ole muret, aga erametsafirmad võtavad tihti viimast ja igale poole politseiposti ju üles ei pane.
“Meil on olnud siin kevaditi nii, et postiauto ei pääse nädalapäevad läbi, täna veel käis,” räägib elu ja ilma näinud abivallavanem, kes peab hea seisma vallakodanike eest. Ühendustee on neist üks põhilisemaid, kui mitte kõige põhilisem.
“Jala on siit Kalita poodi paar kilomeetrit ja kui tee päris käest läheb, olen käinud traktoriga leiva järel,” räägib peremees lumesulamisest vesises taluõues. “Ma pean homme linna arsti juurde minema, ei teagi, kas saan siit veel autoga välja,” muretseb ta ja ütleb käega rehmates, et ega siin vahet olegi, kas kevad või suvi.
Kui suvel vihma tuleb, muutub kodust mööda poe ning bussi ja linna poole viiv tee samasuguseks porimülkaks nagu praegu ja sõiduautoga võib kõhtu pidi kinni jääda.
Pärnumaa suurimal vallal Saardel ei ole laual rahapakki, mis lubaks kõik oma teed aasta läbi liiklusele avatud hoida.
Vabariigi valitsuse 11. veebruari korraldusega nr 49 jaotatakse avalikult kasutatavate kohalike teede hoiuks eraldatud 178 miljonit krooni omavalitsuste vahel nii, et Pärnu maakonda jõuab sellest 13 051 600 krooni, kuid see raha on suures osas, kui mitte täielikult, juba hangedega koos sulanud.
See tähendab kulutatud lume lükkamisele. Ja ükski ametkond ei tõtta eurole ülemineku eufoorias riigis valdadele-linnadele kohalike teede tarvis rahapada leidma.
Trummilööja ootab
Lumerohke ja pakaselise talve järel ootab ees tavapärasest suurem teedelagunemine, aga kuiva aja parandustöödeks jäävad vallavanematele vaid tühjad pihud.
Pärnumaa omavalitsuste liidu arengukomisjoni esimees, Varbla vallavanem Sivar Tõnisson on see mees, kelle algatusel liit küsibki valitsuselt, majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt ning teisteltki ametkondadelt õigusega: mille arvelt peavad kohalikud omavalitsused tänavu tagama avalike teede kasutamise, taastama teekatteid, remontima truupe, lõikama kraavikallastelt võsa, täitma asfaldis löökauke.
Trummilööja ehk Pärnumaa omavalitsuste liit ootab. Ootab, et riik, kes on seadusega pannud kohalikele omavalitsustele kohustuse hoida korras kohalikke teid, eraldaks selle kohustuse täitmiseks tekkinud eriolukorras täiendavalt kroone. Eriolukord tähendab, et tavaliselt kulub talviti lume lükkamiseks ja hoolduseks kolmandik rahast, tänavu peaaegu kõik ehk sada protsenti.
Vastusega, mis adressaadid Pärnumaa omavalitsejatele annavad, pole midagi peale hakata Kalita küla Karbuse talu peremehel Endel Kaljural, kellel on lähimasse poodi seitse kilomeetrit.
“Siin on olnud nii, et ainult hobusega sai välja, olin sovhoosis autojuht ja hakkasin siia ise teed tegema, nüüd jälle lõhub talumees oma silo vedamisega rööpad sisse,” rääägib ta päikesepaistel, mis on põldudelt lume peaaegu olematuks sulatanud ja päästnud valla Kargoja vee.
“Autoga siit enam välja ei saa, põhi on teel läinud ja läheb hullemaks,” kostab ta ja vinnab kaevust veepange välja.
Vesi uhub tee ära
“Kevadise teedelagunemise vastu ei ole lahendit,” muigab Saarde abivallavanem Kukk mõrult. “Liikluskoormuse piiramine – meil on märgid väljas 17 teel – vähendab pinnase lõhkumise ohtu, aga kui suur auto roomab korra sealt läbi, siis väikesega enam välja ei saa, traktor on siin küll postiautot vedanud.”
Paar-kolm keerulist nädalat, kui kevadine liikluspiirang vallateedel kehtib, on see aeg, mil päike ja tuul tahendavad pehmet pinnast. Ja ma ei taha siinkohal mõelda, mis saab siis, kui vajatakse kiirabi- või tuletõrjeautot Külge külas tallu, milleni viiva tee ähvardab tasase maa põllult tulvav sulavesi lihtsalt minema uhada.
Seegi on vallatee, mille korrashoiuks on omavalitsus oma kahaneva tulubaasiga eelarvest teinud kulutusi ja lasknud tuua koormate viisi täidist.
“Ühte sõna otseses mõttes mudaauku vedasime üle 160 tonni killustikku, et üks inimene pääseks seda teed pidi koju,” ohkab abivallavanem.
Kiiremini tahenevad need teed, mida ääristavad korralikud kraavid, millest algavate lumevabade põldude kohal lõõritavad lõokesed, kelle ainus kevadine mure on pere ja pesa loomine. Külainimeste meele teeb kevadekuulutajate saabumine rõõmsaks, aga nad väärivad kodust väljasaamiseks ja sinna tagasijõudmiseks korralikumaid teid kui põlvini poris astuda. Või kehtestaks meie vallateedele euronormid?