Nüüd siis oleme jõudnud nii kaugele, et võimalus interneti teel lube taotleda on pahanduse majja toonud! Asi on nimelt selles, et praeguse kalapüügiseaduse järgi saab elektrooniliselt hakata püügilube taotlema juba 1. detsembri südaööst, kuid keskkonnaameti kohalikud kontorid alustavad paberil taotluste vastuvõttu tööpäeva algusest.
Taotluste arvestus käib laekumise aja järgi. Seega on eelisseisus need, kes kodust väljumata ID-kaardi abiga kalanduse infosüsteemis oma soovid kirja panevad.
Interneti teel kalastuskaardi taotlusvõimalus on loodud püüdjate elu lihtsustamiseks. Et nad ei peaks külmal talveööl keskkonnaameti kontoriukse taha järjekorda kogunema. Valdavalt ongi öised sabad kadunud ja enamik rahvast rahul. Kuid on neid, kellele selline süsteem liiga teeb. Need on inimesed, kes oma asju arvuti abil ei aja, ja kuni nemad oma avaldusega ametniku palge ette pääsevad, võib kalastuskaartide limiit juba läbi olla.
Võrdsete võimaluste loomiseks algatas keskkonnaministeerium kalapüügiseaduse muudatuse, mis viib nii elektrooniliselt kui kohapeal taotluste esitamise alguse ühele ajale – hommikul kella üheksast.
Ega seegi lahendus mingi imevits ole, kuid suurema võrdsuse taotlusviiside vahel peaks tagama küll. Praeguseks on seadusemuudatus jõudnud teiste ametkondade hinnata. Lõpliku sõna ütleb selle kohta riigikogu. Ise loodame, et järgmise püügihooaja alguseks on muudatus jõustunud.
Põhiline pingeallikas ei peitu aga püügilubade taotlusviisis, vaid lubade arvus, mille määrab kasutatavate nakkevõrkude koguarv. See omakorda on välja arvestatud kalateadlaste soovituste alusel ehk sõltub kalavarudest.
Lähiaastail nakkevõrkude arvu suurendamine kõne alla ei tule, sestap kaalume olukorra leevendamiseks püügivõimaluste ümberjagamist nii maakonniti kui kuude kaupa.
Praegu on kõige pingelisem seis Harju, Lääne-Viru ja Pärnu maakonnas, kus püügisoovijaid on märksa rohkem kui püügivõimalusi. Maakondlik ümberjagamine tuleb aga kõne alla vaid siis, kui samal veekogul ehk sama kalavaru puhul on ühel maakonnal üle- ja teisel puudujääk. Ka saame püügivõimalusi n-ö üle kanda väiksema nõudlusega püügikuudelt suurema nõudlusega kuudele.
Kuid püügivõimaluste suurenemise peamine eeldus on ikkagi kalavarude olukorra paranemine. Sellele saavad kaasa aidata kõik kalastajad, kui nad peavad kinni püüginõuetest ja jälgivad, et teisedki seda teeksid. Kalavaru madalseisu olulisemad põhjused ongi enamasti ülepüük (sh röövpüük), kuid ka kalade kudealade ja elupaikade ahenemine ning nende seisundi halvenemine.
Liivi laht on tänapäeval Eesti rannakalanduse jaoks kõige olulisem piirkond – siin on suurim arv kalureid ja saadakse suurimaid saake. Paraku on Pärnu lahe oluliste töönduskalade – koha ja vimma – varu seis kehvavõitu. Õnneks on olukord veidi paranemas.
Kihnu saare lähedal domineerib püükides ahven, mille saagikus on kahel viimasel aastal tõusnud.
Üldiselt võib öelda, et rannikumere kalavaru Kihnu vetes ei ole halvenemas, vaid pigem näitab paranemise ilminguid nii räime, lesta, koha kui vimma osas.
Kõige paremad on lood kaluritele põhilise sissetuleku andvate räime ja kiluga. Liivi lahe räime püügikvoot on mullusest isegi nelja protsendi võrra suurem. Läänemere avaosa räimevaru on alates 2001. aastast samuti suurenenud, jäädes siiski alla pikaajalise keskmise.
Et pärast 2002. aastat pole arvukaid räimepõlvkondi tekkinud, on varu viimastel aastatel suurenenud peamiselt kalapüügist põhjustatud suremuse vähenemise tõttu.
Ka kiluvaru seisu Eesti vetes võib lugeda jätkuvalt heaks, kuigi arvukate põlvkondade puudumine 2004. ja 2005. aastal on põhjustanud viimasel kahel aastal kilu kudekarja vähenemise Läänemeres.