Pagulaste kaasamine eeldab nende mõistmist

Pärnu külje all Kadri motellis korraldatud kaasamisteemalisel seminaril osalesid teiste seas MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuse esindaja Juhan Saharov (paremal) ja MTÜ Kodanikujulguse esimees Astrid Hindriks (vasakul). Foto: Urmas Luik

Guran on keskmist kasvu hallipäine väljapeetud kõnemaneeriga mees, kes välimuselt ei vasta eestlase ettekujutusele mägirahvast grusiinidest, aga ta ei ole Eestis turismireisil, vaid põgenenud perega kodumaalt muserdava sõja jalust.

Vinge tuulega märtsipäeval ütleb Guran, et Eesti kliimal ei ole viga midagi, aga neile on tähtsam inimeste suhtumine ja see, kuidas sihtkohariik nad vastu võtab. "Praegu oleme põgenikud," ütleb ta, paludes jätta kajastamata enda perekonnanime. "Kujutage ette: 20 aasta jooksul on Gruusias olnud neli sõda, mille tagajärg on humanitaarne katastroof, kodusõda, religioosne tagakiusamine. Sellest tulenevalt on seal füüsiliselt raske elada."

Ajalooliselt kodumaalt Läänemere kaldale jõudnud, ootab Gurani neljaliikmeline pere Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses Eesti valitsuse otsust, lootes inimõiguste austamisele.

"Töö pärast ma ei karda: olen kõrgharidusega ökonomist, minu naine on kosmeetik ja muusik, meil on Eestis lähedasi sõpru. Mõnevõrra murelikuks teeb meid esialgu poja haridustee jätkamine ja integratsiooniprotsess, aga me austame asukohariigi seadusi ja kultuuri ning õpime keelt, kuigi alles ootame otsust," räägib Guran.

Pagulasele on tähtis, et otsustajad mõistaksid, MIKS kodumaalt on lahkutud.

Illuka metsade taga

Lahtiseletatult loetakse pagulaseks inimest, kellel on põhjust karta, et kodakondsusjärgses riigis või alalisel asukohamaal võidakse teda taga kiusata rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast.

Varjupaiga andmise üle otsustamisel lähtub riik 1951. aasta pagulasseisundi konventsioonist, 1967. aasta protokollist ja pagulaste seadusest. Eesti ühines nimetatud konventsiooniga 1997. aastal. Tallinnast 220 kilomeetri kaugusel Illuka varjupaigataotlejate vastuvõtukeskuses on 35 kohta. Aasta-aastalt jõuab Eestisse ja üritab siitkaudu läände liikuda kümneid pagulasi.   

Pärnu külje all motellis, millel vinge tuulega märtsipäeval kohtume, osalevad projekti "Multikultuurne Pärnumaa kodanikuühiskond" raames pagulaste kaasamise temaatikat käsitleval seminaril teiste seas isa ja poeg, kes põgenesid Venemaa kaudu Prantsusmaa viisaga, kuid peeti piiril kinni ning on samuti paigutatud Ida-Virumaale Eesti ainsasse varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse.

"Tahame, et maailmas ei oleks sõdu, et kõik saaksid õppida, et elaksime rahus ja sõpruses," räägib süsimustade juustega tõmmu afgaan juturingis. Temale on valitsuse otsuse ootamisel küsimuste küsimus, mis neist pojaga edasi saab.  

Illuka keskust kui riigiasutust haldab sotsiaalministeerium ülesandega korraldada taotlejatele vajalike teenuste saamine varjupaigamenetluse ajal.

Tugiisiku teenused

"Meie tegeleme tugiisiku teenuse pakkumisega varjupaiga taotlejate esmase abina," selgitab seminari töösse kaasatud Juhan Saharov, kes töötab Tartus MTÜ Johannes Mihkelsoni Keskuses.

Euroopa Liidu ja siseministeeriumi toetusega annab Eesti haridusfoorumi ja avatud hariduse liidu liikmeks olev keskus Saharovi sõnutsi pagulastele kolme liiki abi, esmalt juriidilist nõu.

"Meil on oma jurist, kes abistab pagulasi näiteks siis, kui on tehtud negatiivne otsus nende riikijäämise kohta ja on vaja nõu, mida edasi teha, sest ükskõik millisest riigist nad on ja vajavad poliitilist varjupaika, ei saa nad Eestis kohe aru juriidilisest kontekstist," mainib Saharov.

Teisena nimetab Saharov tõlkeabi. "Pakume neile tõlke. Afgaanidel pole tõlki vaja, sest nad saavad aru inglise ja vene keelest, aga meil on olnud inimesi näiteks Kongost, kes räägivad ainult prantsuse keelt, ei midagi muud, meil on vahendeid, et kutsuda paariks kuuks kohale tõlk."

Kolmas ja võib-olla kodumaalt mis tahes põhjustel pagenule tarvilikem teenus on psühholoogiline abi. Vastuvõtukeskuses isekeskis olekust ja teadmatusest kogunenud muremõtetest aitab üle psühhoterapeut, kes kuue pagulase tugiisikuna on kaasas Pärnumaal korraldatud kokkusaamiselgi.

Töökava aitab

Euroopa kolmandate riikide kodanike integreerimise fondi toetusel alustatud mitmekultuurse Pärnumaa kodanikuühiskonna projekt ja MTÜ Võrumaa Naiste Ühenduse integratsiooniprojekt "Lõimumissilla loomine eri rahvuste vahel ning kodanikuaktiivsuse suurendamine koostöötegevuse kaudu" on need kaks silda, millele toetub Pärnu-, Võru- ja Ida-Virumaa vene keelt kõnelevate inimeste lõimumine. See tähendab keeletõkke vähendamine ja eelarvamustest ülesaamine, mitte-eestlaste ja eestlaste koostöö arendamine. Siia sisse jääb varjupaigataotlejate kaasamine.

"Nimetatud projektid aitavad laiendada inimeste hulka, kellega varjupaigataotlejad suhtlevad, mõista, kuidas eri taustaga inimesed samadest asjadest kõnelevad," kinnitab Saharov. "Saame nad Eestit tutvustades kokku viia muukeelsete elanikega, nad räägivad suhteliselt vabalt vene keelt ja neile on olulised kontaktid juhuks, kui nad saavad elamisloa, see tähendab inimlik sotsiaalne suhtlemine."

MTÜ Pärnumaa Kodukandi koostöös Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskusega (PEAK) jaanuaris alustatud lõimumisprojekt keskendab tähelepanu muukeelsete, sealhulgas väljastpoolt ELi pärit inimeste ühiskonda sulandumisele.

Projekti kontaktisik on PEAKi mittetulundusühingute valdkonna konsultant Krista Habakukk, kes viitab vajadusele küsida iseendalt, milline kaasaja ma olen ja kui valmis olen enda kõrval nägema teistsugusest kultuuri- ja keelekeskkonnast pärit inimest.

"Siin on vene kogukonna esindajad ja pagulased, meie projekti koostööpartnerid, eri inimesed ja eri keeles ühises aruteluringis, et senisest paremini kõnealuses valdkonnas koostööd teha ja üksteisemõistmist suurendada," ütleb Ha-bakukk ja tõstab paarikümne kuulaja ette väikese purgi kaneeliga saunasoola. Segu, mis sümboliseerib nii hinge puhtaks pesemist kui vajadust täiendada elu nagu toitu kord soola, kord lõhnava kaneeliga.

Eesti on ELi liige, liikmesriikidel on kohustus tegelda pagulaste ehk isikutega, kes on lahkunud oma kodumaalt, otsides pääsu tagakiusamise, sõja või nälja eest või parema elu lootuses. Suhtumine neisse on kahetine.

OÜ Faktum & Ariko korraldas Jaan Tõnissoni instituudi tellimusel kolm aastat tagasi küsitluse, selgitamaks Eesti elanike teadlikkust ja hoiakuid pagulasteema suhtes. Tulemus oli, et vastajad nägid sisserändes pigem ohte kui võimalusi. Ohtudena eelkõige sotsiaalsüsteemi koormamist, tööpuuduse suurenemist, konflikte, keele ja kultuuri hääbumist.