Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Fred Puss: Mälu on kaduv, igaüks peaks alustama iseendast, kirja panema selle, mida ta mäletab.

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Ants Liigus

Tartu OÜ Eesti Isikuloo Keskus on koostanud paar tuhat suguvõsauurimust. Keskuse asutaja ja juhataja Fred Puss on tegelnud suguvõsauurimisega üle 20 aasta, juhendab vastavat kursust Tartu rahvaülikoolis ja uurib hobikorras külade ajalugu.


OÜ Eesti Isikuloo Keskus on asutatud 10. novembril 2000 eesmärgiga koguda isikuloolisi andmeid eestlaste ja Eestis elanud isikute kohta, pakkuda eluloo- ja arhiiviuuringuid. Tartus tegutsevalt keskuselt on sugupuu uuringu tellinud ligi paar tuhat inimest, alustades enamasti kõukude puust, see tähendab oma vanematest, vanavanematest, nende vanematest (vaata www.isik.ee).



Eelkäijatest ülevaate saamisel aitavad uurijaid kiriku koguduste personaalraamatud ja meetrikud ning vallaliikmete nimekirjad. Hämmastav on nentida, millise täpsusega kirjutati näiteks 19. sajandil üles seegi, kes olid ühe või teise lapse sünni, ristimise juures ning kelle lapsena ja kus ta ilmale tuli. Võtame või siinkirjutaja isapoolse vaarisa, kes sündis 1866. aastal Udso talus talupoja pojana, ristis Karksi koguduse preester Jossif Nevdatšin, salmilauljad olid Matvei Antson ja Pjotr Kulbuk, vaderid Mõõnaste küla talupoeg Anton Kosma poeg Järv ja Äriküla taluneiu Tatjana Pjotri tütar Kiviland. Hilisemast selgub, et ta oskas lugeda ja kirjutada, oli ametilt maaharija, polnud kohtulikult karistatud ja sõjaväkke kutsumisel 1887 arvati esimesse järku kui pere ainus poeg. Ja nii edasi.



Professionaalselt koostatud perekonnaloo uurimust lugedes kerkivad ammused esivanemad nende kohta leitud isikuandmete järgi nagu elusana silme ette. Aga see on vaid emotsioon.



Fred Puss, kas teil on enda sugupuu uuritud?


Huvi selle töö vastu algas sellest, et nägin ühes raamatukogus mõisnike sugupuud, mis oli väga ilusti koostatud ja välja joonistatud. Olin siis umbes 13aastane, kui tekkis tahtmine teada, milline minu sugupuu välja näeb.



Hakkasin küsima vanemate ja vanavanemate käest ja sealt jõudsin varsti arhiivi, nii et  kooliõpilasena põhiliselt oligi mul oma suguvõsa uurimise aeg. Hiljem, seda tööd elukutselisena tehes, pole paraku aega enam oma suguvõsa väga palju uurida. Valmis ei saa see töö kunagi.



Kuidas teile tundub, kas igaüks meist, kes me siin maamuna peal kõnnime, peaks talletama oma loo ja kui jah, siis millest alustada?


Mälu on kaduv ja eks igaüks peaks alustama iseendast, kirja panema selle, mida tema mäletab. Mälestuste kogumine ja mälestuste kirjapanemine on väga oluline ja populaarne.



Eestlased on väidetavalt maailmas kõige rohkem mälestusi kirjutanud rahvas, nii et seda enam võiks sellist kuulsust hoida, igaüks sellesse oma panuse anda.



Aga kui suguvõsas on kadunud inimesed, kelle kohta enam pole mäletajaid, on arhiiviandmed Eestis päris rikkalikud ja aitavad taastada perekonnalugu. Peale mälestuste võib leida igasuguseid fakte, mida suusõnal ei teatagi.



Oma suguvõsa loo talletamisel on tähtis kodune töö, fotodele andmete juurde kirjutamine, mis ja kes seal peal on ja millal pildistatud. Kuid oma mälestuste kirjapanemine on ikkagi esimene, mis peaks suguvõsa uurijal olema eesmärgina seatud.



Kui kaugele ajas tagasi te enda sugupuud uurinud olete?


Minul on teada sünniaastad aastast 1638, seda mitut liini pidi.



See, kui kaugele jõuda suguvõsa uurimisel, ei olene alati nii palju oskustest, vaid arhiivimaterjalide säilimisest. Mõnel pool on arhiivimaterjalid säilinud varasemast, mõnel hilisemast ajast. Näiteks Pärnu Eliisabeti kiriku raamatud hakkavad 1692. aastast, nii et nende põhjal, kui arvestada, et seal on kirjas vanemaealisena surnud inimene, võib leida esivanema, kelle sünniaeg langeb juba 17. sajandi esimesse poolde. Aga kui võtta näiteks Tori, kus kirikuraamatud 1773. aastal ära põlesid, on võimalik jõuda ainult sada aastat hilisemasse aega. Kirikuraamatutest varasemate andmete – näiteks taluperemeeste andmed vakuraamatutes – kokkusobitamine sugupuuks on tihti meelevaldne ja sellel puudub alus.



Millest on teie arvates tekkinud plahvatuslik huvi oma esivanemate ja juurte teadasaamise vastu?


Sellele on kindlasti väga palju kaasa aidanud rahvusarhiivi perekonnaloo allikate kogu Saaga, mis võimaldab internetis igaühel ükskõik mis kell arvutist uurida oma suguvõsa. Seal on praktiliselt kõik põhiallikad kuni 20. sajandi keskpaigani ja see, et juurdepääs on nii lihtne, ongi viimasel viiel aastal, kui Saaga on olemas olnud, uurimist plahvatuslikult suurendanud.



Varem oli vaja sõita arhiivi Tartusse, et uurimist ette võtta. Seda aega paraku noorematel ei olnud, nii et suguvõsad olid rohkem pensioniealiste uurimise objekt. Aga praegu tegelevad väga paljud noored sellega, just eelkõige interneti vahendusel.



See on mingis mõttes interenetipõlvkonna eelis. Aga andmekaitseseadus reglementeerib paljudele isikuandmetele juurdepääsu ilmselt ka teie juhitaval keskusel. Kuivõrd see suguvõsauurijate tööd takistab?


Kui võtta uurija seisukohalt, takistab andmekaitseseadus tööd. Aga paraku peab arvestama sellega, et igal inimesel on õigus privaatsusele ja kõik ei jaga suguvõsauurijate entusiasmi oma andmeid avaldada. Selliseid inimesi võib leiduda üha rohkem.



Ühel on selleks ühed, teisel teised põhjused ja seepärast, kui andmeid ei ole võimalik saada inimese nõusolekuta, ongi õigem, et suguvõsauurija pöördub inimese enda poole. Siis inimene ise otsustab, milliseid andmeid ta annab ja milliseid mitte. Nii et seadus küll piirab mõnevõrra meie tegevust, aga suguvõsauurijale on Saaga kaudu – ütleme 20. sajandi esimese pooleni – kõik andmed lausa koju kätte toodud. Sellest peaks piisama. Hilisem aeg, viimased 60-70 aastat, võikski olla suulise info kogumise periood, mille kohta igaüks ütleb seda, mida ta teistele avaldada soovib, sest iga suguvõsauurija reeglina soovib oma kogutavaid andmeid jagada laiemale hulgale.



Kas suguvõsauurijal pole vaikimise kohustust? Ta ju pääseb, olgu või teie juhitava keskuse kaudu tellitud tööd tehes, isikute üsna olulistele minevikuandmetele ligi?


Kohustust ei ole. Aga Eesti genealoogia seltsil, mille liige ma 1991. aastast olen, võiks olla suguvõsa uurija eetikakoodeks, selle väljatöötamisega tuleks tegelda.



Suguvõsauurija on selline, kes valdab tõepoolest väga palju andmeid ja kellel seetõttu on kohustus neisse delikaatselt suhtuda, et mitte väga palju andmeid levitada, kui need võiva inimest kuidagi haavata.



Tegelikult on olnud juhtumeid, kus ka sada aastat hiljem on mõni sündmus, näiteks selline traagiline juhtum, kus üks abikaasa laskis teise maha, nende järeltulijat siiamaani ärritanud, sest need andmed on internetis. Teda see härib ja isegi seadus seda kuidagi ei kaitse, sest tegu on nii vanade andmetega, aga eetiliselt võiks olla sellel inimesel õigus neid andmeid mitte avaldada lasta, sest need käivad tema esivanemate kohta. Mõnda see häirib, mõnda mitte.



Kui aga on teised järeltulijad, kellel ei ole andmete avalikustamise vastu midagi ja nad moodustavad enamuse, võiksid need demokraatliku otsusega üleval olla. Kui järeltulijaid on vähe ja nemad seda ei soovi avaldada, peab suguvõsauurija sellega arvestama.



Kuivõrd mõjutab siit ilmast läinute kohta andmete kogumisel teie tööd nimede eestistamine?


Nimede eestistamine toimus peamiselt 1930. aastatel, ajal, kui selle dokumenteerimine oli väga heal tasemel. Kõik nimede eestistamise toimikud, ja neid on üle 200 000, on säilinud ja otsused nime muutmiste kohta on avaldatud Riigi Teataja lisas. Nii et kui algajale uurijale võib muudetud nimi mingil määral segadust tekitada, siis sellele, kes allikaid kasutada oskab, ei ole see ülesaamatu raskus, vaid vastupidi, pigem võimaldab hoopis osa asju lihtsamini leida.



Kui nime muutmine on toimunud, on fikseeritud selle inimese kohta päris palju andmeid, mida muidu ei oleks üles märgitud. Näiteks on koostatud kõikide nimemuutjate kohta perekirjad, kuhu on kantud nende vanemate, abielude, abikaasade ja laste andmed.



Keerulised neljakümnendad tõid kaasa perede sundlagunemised, teadmata kadunud, küüditatud, kelle surma kohta ei tarvitse mingeid andmeid olla. Kuidas suguvõsauurijad saavad jagu sellest umbsõlmest, mis algas punapöördega ja lõppes massilise külmale maale asumisele või sunnitöölaagritesse saatmisega?


Neljakümnendate andmed – sünnid, surmad, abielud – on küll registreeritud, aga surmaandmete puhul on tihti tegu tõesti väljamõeldud andmetega. Need fiktiivsed surmatunnistused, mis anti mingis ametkonnas välja, ei kajasta tegelikkust. Kusagil Venemaa arhiivides on ehk meile vajalikud andmed olemas, aga seda ei teata ju. Näiteks või meie oma Eesti Vabariigi tuntud tipptegelase Jaan Tõnissoni saatus on lahtine.



Võtame iga inimese: kui tal enam perekondlikke mälestusi ei ole, võib neljakümnendatesse aastatesse ja nende mõistmisesse kindlasti auke jääda.



Aga siin asendab neid mäluauke võib-olla just seesama mälestuste kogumine, mitte ainult oma perekonna liikmetelt, vaid teistelt külaelanikelt või tollastelt naabritelt, kes mäletavad, mis ühes või teises kohas toimus.



Kuigi mälestusi on küüditamistest ja selle aja sündmustest palju kogutud, võiks seda olla oluliselt rohkem, sest arhiividokumentides on kirjas hoopis teine ajalugu kui see, mida mäletatakse. Kui ajaloolaste jaoks on materjali palju, et teha teaduslikke järeldusi, ei ole isikute tasemel teavet kunagi liiga palju. Õpetajadki võiksid suunata õpilasi mälestusi koguma – lapsed õpivad ajalugu kõige paremini tundma oma esivanemate kaudu.



Kas töötate oma keskusega käsikäes kirjandusmuuseumi ja Eesti Rahva Muuseumi arhiiviga, mis ju ka korraldavad temaatilisi mälestuste kogumisi?

Eraisikuna kuulun ühendusse Eesti Elulood ja olen nende tegevusega kursis, aga otseselt, kuna põhitöö on Eesti isikuloo keskuse arhiivimaterjalidest vanemate andmete sugupuude koostamine, on elulugude ja mälestuste kogumine pigem see, mis tavaliselt väljub meie töö raamidest.



Arhiivimaterjale kasutame ka elulooliste andmete kogumiseks, kuid nii-öelda lihtsate inimeste, nagu põllu- ja vabrikutööliste kohta, on arhiiviandmeid napilt ja ilma isiklike mälestusteta kõnelevad need vähe. Mälestuste kogumine on väga mahukas töö, mida peaks igaüks ise rohkem tegema, mitte tellima meilt, sest võõrale inimesele ei räägita võib-olla kõike seda, mida sugulastele jutustatake, kui tema läheb küsima.



Kuidas on nii-öelda delikaatsete isikuandmetega, mille hulka kuulub meil ju isegi perekonnaseis?


Arhiivides, kui need andmed on avalikud, kui neile ei ole juurdepääsupiiranguid, on need igale uurijale avalikud nii tööks kui hobikorras uurimiseks.



Kui mõni aasta tagasi oli andmete koosseis veel selgeks vaidlemata, mida võib kolmandatele isikutele avaldada ja mida mitte, on nüüdseks mitme kohtuotsuse ja õiguskantsleri otsuse abil see valdkond selgunud. Vahepeal oli ühel asutusel seisukoht, et kõik isanimed on salastatud ja nemad ei tohi neid ka surnute kohta öelda, kuid see seisukoht sai kohtus kummutatud.



Kui palju sugupuid on uurinud Eesti isikuloo keskus, mis teie juhtimisel tegutseb 2000. aastast?


Seda on raske niimoodi öelda, aga tellimusi on olnud paari tuhande ringis. See tähendab, et üks inimene on võib-olla tellinud kuus sugupuud ja mõni on jätku-uuring, mõni mitte, kuid sinnakanti suurusjärk jääb.



Üks sugupuu on väga erineva suurusega. Mõni uurib sellest ainult ühte väikest haru, mõni tahab koostada põhjaliku töö. Kõige populaarsem on aga oma otseste esivanemate uuring, mida ei saagi ju lugeda üheks sugupuuks, sest see hõlmab isa ja ema poolt esivanemaid.



Eestlastele perekonnanimede panekul pole just palju fantaasiat rakendatud, meil on tuhandeid Tammesid, Kaski ja Kuuski. Kuidas suguvõsauurijad neis orienteeruvad?


Kui arvesse võtta perekonnanimede panek, võiks nii-öelda sugupuude hulk Eestis olla ligikaudu 70 000, sest just nii palju nimesid pandi Eestis talurahvale 180 aastat tagasi. Ühe nime saaja oli keskmiselt üks perekond, kuigi sama nime võis saada terve sugukond. Eestis on haruldased perekonnanimed, 31 000 eri nimest on tervelt 22 000 pandud ainult ühes kohas Eestis ning seega vaid ühele suguvõsale.



Millele tuginete uurimusi koostades, kas ka suulistele küsitlustele, kui arhiivides ei jookse nii-öelda vajalik liin tänapäeva välja?


Kui meil õnnestub välja selgitada kirikuraamatutest või perekonnaarhiividest, perekonnaseisuametite arhiividest näiteks 1930.-40. aastatel sündinud inimesed, kes on elus ja me leiame nad üles, saab nende käest küsida edasi suuliselt nende laste ja lastelaste kohta rohkem andmeid, mis ulatuvad tänapäevani.



Tihti on vaja vihjeid mõne kadunud perekonna või sugulase kohta, sest esiteks viis sõja ajal paljude tee Eestist väljapoole ning teiseks pole praegugi Eestis lihtne teada saada mõne inimese saatust, kes nõukogude perioodil kuskil suri, kuid on teadmata, millal ja kus.



Varsti peaksid kõik sünni-, abielu- ja surmaandmed alates 1926. aastast olema rahvastikuregistris. Internet võimaldab teinekord huupi leida kadunud inimesi kogu maailmast. Eestlaste haruldased perekonnanimed aitavad sellele kaasa.



Kas võib väita, et selle 1,3 miljoni juures, mis meid on, on kõik eestlased omavahel sugulased? Meie teiega ka.


Eestis elab eestlasi siiski vaid ligikaudu 930 000, Eesti päritolu inimesi on aga kogu maailmas nähtavasti teist niisama palju. Näiteks sada aastat tagasi elas Venemaal 200 000 eestlast.



Kui vaatame põlvnemist matemaatiliselt, on meil säilinud dokumentide põhjal võimalik välja selgitada oma esivanemaid umbes paar tuhat inimest, olenevalt piirkonnast ning muidugi ka uurija enda vanusest. See tähendab, et 300 aastat tagasi elas praegusel lapsel matemaatiliselt võttes tuhat otsest esivanemat ehk 500 abielupaari.



Kõige suurem rahvaränne aga toimus enne seda, kui järjepidevad dokumendid alguse saavad.



Minnes Põhjasõjast veel 200 aastat tagasi, peaks praeguse lapse esivanemate arv ületama juba Eesti tollase elanikkonna arvu ehk 250 000. Seega sellest ajast võiksime olla kõik sugulased, kuid nähtavasti on vahepeal toimunud rahva liikumine ja sisseränne asjad nii paigast löönud, samuti on väga palju kaugeid või lähemaid sugulasi omavahel abiellunud, mis vähendab seda matemaatilist esivanemate arvu, et tegelikult me nii lähedalt sugulased siiski olla ei pruugi. Mõne tuhande aasta tagant aga kindlasti ning seda siis juba kogu maailma rahvastikku arvesse võttes.



Tõenäoliselt on igaühes meis Eesti muistsete vanemate verd, samuti oleme nähtavasti kõik sugulased kas või Inglismaa kuningannaga, kuid dokumente selle kohta leida pole võimalik.

Tagasi üles