Staažikas juveliir oma töödes kullaga ei koonerda

Aldo Everti valmistatud ehted. Foto: Urmas Luik

Vabakutseline juveliir Aldo Evert otsib kodus sahtlipõhjast välja karpide viisi hõbe- ja kuldehteid, mis seisavad niisama, sest mehel pole neid kuskil turustada. Kunagisest tööst on saanud kulukas hobi.

Mulgimaalt pärit mees, kes varem pidanud nii kraavikaevaja kui kellassepa ametit, on viimased 15 aastat ehtekavandite kallal nokitsenud ja nende järgi sõrmuseid, kõrvarõngaid ning kaelaehteid meisterdanud. Esmalt oli tema töömaterjaliks hõbe, kuid õige ruttu jõudis kohale teadmine, et inimene ihaldab rohkem kullast tooteid.

"Midagi pole häbi siin maailmas teha, aga tähtis on leida oma tee," ütleb paljudele pärnakatele Rüütli tänava kellassepaäri leti tagant tuttav Evert, kes vastuvõtjatööd tegi kaheksa aastat, enne kui  lõplikult otsustas omal käel kullassepaks ümber õppida.

Mees räägib Viljandimaa noorikust, kelle filigraanne hõbesõrmus tekitas temas huvi peene kunsti vastu ja tahtmise proovida, kas temagi millegi seesugusega hakkama saaks. Nõukogude ajal muretses Evert Moskvast tööriistad ja tegi esimesed katsed ehtemaailmas traadi ja hõbedaga.

Jõudis kulla juurde

Taasiseseisvunud Eesti algusaastail polnud Evertil oma tööde müümisega probleemi, kuid õige pea sai talle selgeks, et hõbeehete voolimise asemel tuleb sihtida kõrgemale, sest edev inimene soovib enamat. Meister hakkas töötama kullaga ja on sellele truuks jäänud siiani.  

Kuid Everti peente nikerduste ja poolvääriskividega ehted seisavad kapiserval, sest juveeliäri olevat julm. Omaette nokitseja töödel pole kohalikel poelettidel kohta, olgu tehtu nii kvaliteetne kui tahes.

Everti loomingut müüvad ainsana kaks pealinna kauplust, millest ühe omanikud on Vene ja teisel Ukraina taustaga, kuid sealgi ei lähe kaup hästi, sest masu on oma jälje jätnud. Ta on käinud Eesti ühe tuntuma juveliiri Jevgeni Kampuse jutul, kes Pärnu mehe tehtut hindas ja oma töökotta müüki võttis, kuid et Kampuse juures käiakse peamiselt tellimusi esitamas, ei hakanud sealgi äri õitsema.

"Kõik kullaärid on välismaa kaupa täis. Mina olen omade seas võõras," kurvastab Evertit välismaa odava masstoodangu pealetung. "Kui vaatan Itaaliast või Türgist toodud ehteid, siis neis pole üle paari grammi kulda. Kividest kasutatakse palju odavat tsirkooni. Mina teen seda, mis mulle meeldib, sellise rämpsuga ei tegele."

Evert ütleb uhkusega hääles, et koonerdamine pole tema rida. Kõik tema ehted on rasked, puhtast kullast ja kaunistatud poolvääriskividega, mis pärit nii Uuralite jalamilt kui mujalt maailmast. "Rubiinid, smaragdid, topaas," loetleb ta.

Tavidist materjali ostev kullassepa litsentsiga meister tõdeb, et kuld on kallis materjal ja sellega töötamise nimel tuleb paljust loobuda. "Ei saa endale lubada puhkama sõitmist ega midagi," ütleb mees, kes Nõukogude ajal on seigelnud nii Šotsis, Jaltas kui ülejäänud kunagistes liiduvabariikides.

Hansapäevade ootuses

Viimased neli kuud pole Evertil tulnud isu hoovimajas asuvasse töökotta jalga tõsta, sest mis mõnu on nädalate kaupa peene ehte kallal pingutada, kui see kodusesse kapinurka inimeste pilgu eest varjule jääb. Ehteid ei kanna Everti kinnitusel tema ukrainlannast abikaasagi, kes kulla ja hõbeda keskel nii pikki aastaid elanud, et igast uuest tööst enam ei hooli.

"Mõtted justkui liiguvad, et jälle tööle hakata," tunnistab Evert. Teda innustavad suvel Pärnus toimuvad rahvusvahelised hansapäevad, sest varasematel aastatel on ta kohalikel hansapäevadel osaledes välismaalastelt rohkelt kiidusõnu pälvinud.

Mees ei tee saladust, et kui kullaäri oleks kreeni hakanud vajuma aastaid varem, oleks ta langetanud  teistsuguseid valikuid: avanud oma kaupluse, koolitanud mõne õpipoisi, ehk hoopis muusikas karjääri teinud. Nüüd on ta kannapöördeks vana.

"Ma kunagi tegelesin muusikaga, laulda meeldis meeletult," meenutab Evert. "Praegu vaatan, kui palju andekaid lauljaid leidub. Kujutage ette, kui minu nooruspõlves oleks poest leidnud sellise valiku pianiinosid nagu praegu! Kohe oleks ostnud, nüüd mul pole enam vaja."