Nagu paljudes ülejäänud maades on Islandi ajaloos esinenud perioode, kui riiklikul tasandil on arvatud, et parim meetod alkoholismi ärahoidmiseks on igasuguse käraka tingimusteta keelamine. Ja nagu paljudes riikides on Islandil jõutud järeldusele, et ega sellistest keeldudest tolku ole.
Kui, siis ainult niipalju, et vähemalt maal osatakse suurepärast õlut pruulida või samagonni ajada peaaegu igas majapidamises. Thorrablótil, millest kirjutasin oma eelmises loos, käib selle kraami hoolas degusteerimine tänini, ehkki keeluajad on ammu ajalugu.
20. sajandi alguses, kui Islandil hoogustusid rahvuslikud meeleolud ja (meeste) liigjoomise probleem esimest korda päevakorda tõusis, saavutasid karsklased, et aastal 1912 kehtestati totaalne kuiv seadus. Keelati nii alkoholi tootmine, tarbimine kui import. Kümne aasta pärast, 1922, lasti ohjad lõdvemaks ja hakati lubama kuni 21protsendise alkoholisisaldusega jooke. Peamiseks tõukeks olid kuuldavasti hispaanlaste soolamured, mille lahendamiseks pakuti islandlastele vahetuskaupa. Õlu aga jäi endiselt keelatuks.
Riiklik alkoholimonopol (millega nüüdseks on ühinenud tubakamonopol) asutatigi seoses totaalkeelu lõppemisega samal, 1922. aastal ja siitpeale on selle tegevus püsinud üsna ühesugustel põhimõtetel, mis peaksid olema tuttavad enamikule Põhjamaades viibinutest. Kõigepealt: alkoholi müüakse eraldi poodides (V?nb?-thin) ja neid on vähe. Täpsemalt öeldes 13 kauplust pealinnas ja 36 mujal.
Teiseks: poed on lahti piiratud aja, pealinnas küll mõni pood 9-20, ent näiteks minu kodualevis ainult esmaspäevast neljapäevani 17-18 ja reedeti 16-18. Ja kolmandaks: alla 20aastastel pole sellesse poodi asja. Tütarlaste kosmeetikanipid ei aita, sest igaks juhuks küsitakse dokumente kõikidelt, kes alla 35aastased välja näevad.
Eks nende hindadegagi ole, nagu on. Pooleliitrine islandlaste rituaalijook Brenniv?n (37,5 kraadi) maksab poes Eesti rahasse ümberarvestatult 285 krooni ja paneb ikka korra mõtlema küll. See on muidugi iseasi, et igasugustele ootustele vastupidi on lennujaama tax-free's sama jook üle nelja korra odavam.
Islandi taustal Eesti alkoholipoliitika hädadele pilku peale visates torkabki silma, et Eesti poed on üle ujutatud odavate parmuõlledega (nende ridade autori meelest kunstlikult kangestatud) kaheliitristes plastpudelites ja leidub enam kui kahtlaste siltidega viinamarke, ikka selliseid, et ostes nagu ei maksagi midagi, aga järgmisel hommikul kulub peavalu ravimiseks sellevõrra enam. Igasugu "gini" ja "siidri" nime kandvast kodukeemiast parem ei räägigi ...
Nüüd käesoleva loo pealkirjas esitatud küsimuse juurde. Kui asi väga lühidalt kokku võtta, näikse nii, et alkoholi järkjärgulise taaslubamise käigus (kangemad kui 21protsendised joogid legaliseeriti 1935) õlu kas unustati seadustest välja või ei suudetud selgeks vaielda, mismoodi tolle joogiga käituma peaks. Igatahes oli sellega, kuidas parasjagu oli, aga õllepruulimise uus ajastu Islandil algas 1. märtsil 1989. See ongi täiesti tõsine põhjus õllepäeva tähistamiseks, ilma igasuguste jutumärkideta.
Võttes arvesse, kui lühike on olnud periood, mil õlu väljaspool kodutööndust saadaval, võib praeguse asjade seisu kohta Islandi õlletööstuses lausuda ainult kiidusõnu. Nagu Eestis Saku ja A.Le Coq on Islandilgi kaks giganti: Egils Skallagrimsson pealinnas Reykjav?kis ning Vifillfell põhjapealinnas Akureyris.
On tubli uus tulija Bruggsmith-jan oma Kaldi sarjaga, mis maitselt meenutab (eriti tume variant) Pulsi. On gurmaaniõllede tootja Karl K. Karlsson ja veel paar pisemat tegijat ühe-kahe õllesordiga. Kokku lugedes sain 31 kodumaist õlut, kuid kindlasti pole see arv täpne, sest peale aasta ringi tootmises sortide valmistab iga enesest lugupidav õlletehas pidupäevaõlut, eelkõige jõuludeks ja lihavõteteks.
Küll ei ole Islandil "vaikimisi" õlut nagu Saku Originaal Eestis, selles mõttes, et kui keegi siseneb restorani ja tellib õlut (marki täpsustamata), kallatakse talle midagi automaatselt. Midagi on igal pool vaadiõlledest saadaval kindlasti, aga iga toitlustusasutus vaatab ise, missuguse tehasega diili teeb. Kusjuures mingit patriootilistele tunnetele rajatud, kodukoha markide eelistamist pole. Minu kodualevis on valikus Reykjaviki tehase Gull ja samas tehases litsentsi alusel valmistatav Tuborg Grön. Kuigi Akureyrist oleks tuua ju lähem.
Akureyris eneseski leidsin restorani, kus Reykjav?ki tehase toodangut pakutakse koguni kolme sorti, aga kodulinna õlut isegi mitte pudelist. Pealinnas käies olen seevastu avastanud tundub et loomeinimeste istumiskoha, kus repertuaaris erandita Akureyri tehase toodang. Suure erandina kogu Islandi peale 1,2-liitrises kannus, kui oled loomeinimese nägu või tegu ja oskad küsida.
Maitseelamused? Siinkirjutaja on ära proovinud umbes poole kohalikest õllesortidest ja mingi ülevaade on tekkinud. Vifillfelli trumpässaks on Thule ja Viking G?lltur, mille valmistamisel on kasutatud maisi. See teeb need õlled nagu ka Islandi kõige kangema, seitsmekraadise Viking Sterkuri eriti pehmemaitseliseks.
Januõlleks on maisiõlled raskevõitu, Egils Gull või Tuborg Grön lähevad oluliselt kergemini alla. Praegune kilokalorite lugemise ajastu on toonud suurte tehaste sortimenti lite-tüüpi õlle, kuid ütlen ausalt, et olen ikka veel eelarvamustes kinni. Kui dieeti pidada, joodagu parem vett!
Kaks sellist õllesorti, mis millegi poolest Eesti omi ei meenuta, olgu aga eraldi nimetatud.
Reykjav?ki tehas toodab tumedat õlut Maltbjór, mis on väga äratuntavalt lagritsamaitseline. Magustoidu eest (või kõrvale) see on, üle ühe purgi ei suuda küll korraga tarvitada.
Ja Karl K. Karlssoni toodetav Lava on hea idee igale mehele, kes soovib oma veini armastavat tüdruksõpra mehisemate jookide peale ümber kasvatada. See stout-tüüpi tume 9,4kraadine õlu meenutab oma täidlase maitse poolest punast veini.
Paraku jään konkreetse vastuse võlgu, kas Eestis on kuskil Islandi õlut reaalselt saadaval. Minu hea kolleeg, kes suviti ikka Eestis ja paljude muude maalähedaste tööde kõrval pubiomanik, on maininud, et Viking G?lltur on Eesti alkoholiregistrist läbi kantud. Kas see tähendab, et talle külla sõites seda parasjagu leidub, ei või siiski iial teada. Logistika on keeruline ja maksud usutavasti kõrged.
Islandil leidub Eesti õlut küll. Reykjaviki kesklinna V?nb?thinis on Saku Originaali pudelis ja purgis ning Saku Litet pudelis. Aga need sordid mulle ei maitse.