Läinud laupäeval korraldasid MTÜ Kodanikujulgus, Kaitseliidu Pärnumaa malev ja MTÜ Pärnu Pataljoni Kogu avatud mõttekoja “Kodanikud hoolivad riigikaitsest”.
Juhtkiri: Kodanikud ja riigikaitse
6. aprill 2010, 09:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mitmetunnine arutelu oli sisutihe ja aeg lippas rutuga. Pärnu ja Pärnumaa kodanikeühenduste ning militaarsete organisatsioonide esindajate vastas istusid kaitseminister Jaak Aaviksoo ja maaväe juhataja kolonel Indrek Sirel. Mis mulje neile pärnakad jätsid, ei oska öelda, kuid kohalolijate kaitsetahe ja soov midagi ära teha, tuua kodanikke ja kaitseväge lähemale, oli muljetavaldav.
Mingil määral mõjutavad suhtumist riigikaitsesse kindlasti Pärnu traditsioonid Vabadussõjast ja eelmisest iseseisvusest. Tunda oli, et napilt sulgemise eel korda tehtud Pärnu sõjaväelinnakule soovitakse anda suuremat rolli, kui see määratlemata osa, mis jääb linnakule siseministeeriumi haldusalas. Aaviksoo sõnum oli lihtne: rahu, pärnakad, riigikaitselised otsused on kümneks aastaks tehtud ja olge õnnelikud, et teile jääb kaitseringkonna staap ning nime poolest väljaõppekeskus. Paljudel maakondadel pole sedagi – mis ju sulatõsi.
Pärnakad olid jonnakad: taotleti kaitseväe suuremat nähtavust, et turgutada nii noorte kaitsetahet ja saada aimu, kuhu kuluvad sajad miljonid maksumaksja kroonid. Nii võib loota, et kui kaitseväel on Pärnu maile asja (“Kevadtorm” tulekul), tullakse ennast näitama linlastelegi.
Üldiselt aga võiksid kaitseministeerium ja kaitseväe peastaap pead kokku panna ja mõelda, kuidas toetada kodanikuühiskonna soovi tihedamaks kokkupuuteks oma kaitseväega. Raha võib ju napilt olla, see-eest on küllalt tahet, kaitseväel ja Kaitseliidul kõrge maine inimeste hulgas ning selle pealt saab kasvatada koostööd.