/nginx/o/2008/12/06/101663t1he6a2.jpg)
Külastan pidevalt oma kauaaegset töökaaslast ja head tuttavat, keda olen tundnud üle 40 aasta. 21. veebruari hommikul läksin jälle toitma ja kütma, sest ta ise ei saanud liikuda. Arsti koju kutsuda keelas proua Irma kategooriliselt.
Lugeja kiri: Kiire tegutsemine päästis vanainimese
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käisin vahepeal tund aega ära ja tagasi tulles ta peaaegu ei rääkinudki minuga. Kutsusin siiski samal päeval kella 15 paiku arsti. Esimene reageering kiirabilt oli, et siin pole enam midagi teha, miks neid varem ei kutsutud.
Selgitasin, et inimene ei soovinud arsti. Olin ka ise šokis ega osanud midagi öelda. Tänan aga kiirabibrigaadi, kellel oli pealehakkamist ja tarmukust paluda mul otsida abilisi, kes aitaksid vanainimese trepist alla, sest see oli kitsas ja keeruline. Tänu kiirabitöötajate Tenti, Trušina ja Lage kiirele tegutsemisele elab vanaproua praegu hästi.
Järgmisel hommikul viidi tuttav reanimatsiooniosakonnast siseosakonda, kus tänu dr Loonurme ravile on ta vähemalt 80 protsenti oma elujõust tagasi saanud ja jõuab juba ise tõustagi. Praegu on tema raviarst noor ja särtsakas dr Anu Ilp.
Tänan südamest kiirabibrigaadi, haigla reanimatsiooniosakonna töötajaid ja arste, kes päästsid 86aastase vanaproua elu kiire tegutsemisega, sest ta hemoglobiinitase oli väga madal ja sisemine verejooks suur.